hing on kuidagi rahutu..unistan millestki kättesaamatust.....nagu öeldakse , et mul on igavene kutse kuhugi kaugustesse, millegi kättesaamatu poole..unistus suurest armastusest, printsist sinisel hobusel....jah sinisehobuse aasta on küll tulemas aga printsi enam ei tule või siis ainult unelmaades..nii see eluke koos oma rõõmude ja kurbade hetketega veereb kuhugi kaugusesse..lõpmatusesse....
on imelik mõelda, et inimene, maakera, päike, kuu - kõik nad on ühe suure universumi osad ja et mina olen nagu liivaterake suures kõrbes..tahaks nagu ise kõrb olla! Aga ei seda ma ei ole..
vaatan põlevat kaminat ja mõlgutan oma mõtteid
veel tahaks jooksta kohavasse randa, on kerge kevadine jala-ast
ja siis mind kallim käte peal võiks kanda nii õrnalt-hellalt nagu väikest last (I.K.)
A. - see on katkend ka sinu sugulase (Ilmi Kolla- Tiidu täditütar) luuletusest ...(ma loodan et sa loed neid ridu)
Mulle lähedane mõte - ma tean, et kusagil on uued rannad ja uusi sündmusi võib tuua päev..mu igatsus mind sinna kannab ja oma ekslemisel lõppu ma ei näe...
ilusat vana-aasta lõppu!
Oh, jõudsingi täna lõpuks I.Kollani välja..ta suri noorelt Tln-s Hiiul kus minagi hiljem raske haigena aastaid kipsis lamasin ja aina tema luuleridadele mõtlesin..."ma hajun ja ei taastu iial mis sest et igal koidul järgneb päev ja kui kevad tuleb jälle siia siis mina teda enam iialgi ei näe"..
.kuid mina tulin sellest haiglast elusana välja ja edasi elades aina kordan "on liigutavalt tore, et olemas ma olen!"
ilusat vana-aastal lõppu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar