kohutav sõna

Andestage,  pühapäeva hommikuks raske teema aga mis teha - mis teha,  kaela see mulle sadas...
vähk - see on haigus mis ehmatab, sest paljud pahaloomulise kasvaja vormid ei allu ju ravile .. õnneks on muidugi ka selliseid vorme mida saab ravida .. kuid  kindlustunnet ikkagi selle haiguse puhul ei ole...mul on sõpru, kes põevad seda  haigust juba aastaid ja on harjunud koos  haigusega elama , aga  nad ei ole kunagi kaitstud selle eest, et haigus uuesti ei ägeneks...
... kui kuuled jälle - olen raskelt haige  siis  võtab tõesti jalad nõrgaks!
Mul tuleb meelde, kuidas kõik mind ümbritsevad inimesed mulle toeks olid ja igati aitasid kui  mu enda perekonnas õnnetus oli   - lapse koomas olek ka kahjustused  seoses raske avariiga..töökaaslased tõid lausa 25 śokolaaditahvlit kui H koomast ärkas ja esimesed sõnad mis ta ütles olid: tahan śokolaadi! Kui karke vaja oli - toodi need lausa Hiiumaalt, kui mul nutmisest silmapõletik tekkis siis oldi haiglas mu juures ja hoiti kummelikompressi peal jne.jne.
Nüüd aga minu ühel kallil toetajal   on see jube haigus - kohutav! Kuidas küll mõni nii ootamatult haigestub ja ma ei saa teda aidata....oma lapsepõlves ja nooruses  ma  sellest julmast sõnast ei kuulnudki..
aga mis on luutuberkuloos, selle ma  tunnetasin omal nahal ära ja vaevlesin aastaid olles küll üleni kipsis (nagu Anna German) või siis kipsvoodis lamades (elasin ka  2 oppi üle -sest tbrk.. kolded eemaldati luudest)...oh, need olid jubedad valud ja pikk lamamisasenedis elamine kunagises Tln.  Hiiul  asuvas haiglas. Milline rõõm, et ma liigun ja elan! On liigutavalt tore, et olemas ma olen!

 Aga mu kallid sõbsid!? Kuidas neid küll aidata ja toeks olla?
kalli