ka nemad elasid siin...

Käies Pärnumaal külastasime ka selliseid kohti, kus on elanud mulle kallid inimesed....
mehevennaga  käisime Silvi kalmul....

kui kahju, et raske haigus ta meilt viis...oli üks ääretult soe ja sümpaatne inimene, talle meeldis teistele head teha...ma siiani magan  suveti tema tehtud teki all....ja kui  ma ükskord merest ja lastest nii väsinud olin siis tema pesi mu saunas puhtaks, õrnalt hõõrudes mu keha  vahuse käsnaga (see mõnutunne saadab mind siiani), sest mind pole keegi saunas  kunagi pesnud (noh ema ehk väiksena)....
Ei saanud me jätta külastamata ka Laidoneri mälestusmärki

Ja milline armas õigeusukirik jäi seal kandis  mulle silma

meel läheb kurvaks kui mõtled kõikidele nendele kes meie hulgast lahkunud...
ka Ilmi Kolla hauda Surjus ei unustanud me külastada
...Ma hajun ja ei taastu iial
mis sest, et igal koidul järgneb päev
ja kui kord kevad tuleb jälle  siia
siis mina teda enam iialgi  ei näe....(I.Kolla)
  
.....koos vaatleme me eha paistel järve
     kus kobrulehed helendavad vees
     koos imetleme õhtutaeva värve
     ja unistame ühtsest teest
            saeb heinaritsik kastemärjas rohus
            ja havi liugleb kaldaäärses roos
             nii hea on läbi rõõmudest ja ohust
             meil  kahekesi käia koos ....
Mul on isegi pilte I.Kollast, sest ta oli mu mehe täditütar.....pilt on vana ja koltunud aga ikkagi Ilmist

 me kohtusime jälle Pärnu rannas
ma veidi aralt andsin sulle käe.....
sa ära küsi milleks lähen ja milleks otsin uusi teid
mu süda valutab ja mulle vähe on kõigest mis on seni köitnud meid....jne. jne
Ta luuleread lausa jooksevad  mul peas, sest olen Ilmi hingesugulane, kuid nii nagu tema ennast väljendada ei oska..
pai-pai