ei võta jalgu alla

Ma ei võta vist oma 3- 4 päeva enam jalgu alla, sest ajasin ennast suuskadel nii ära....läksin ikka seda loodust, mis mu südames kajastub,  vaatama ja jäin päris kauaks nautima....imetlesin kaasikut, siis männikut jne...jne.

siis nägin kitse jälgi, lõpuks jänese omi...kõigi selle nautimisest, vaatamisest, nuusutamisest olin lõpuks nii väsinud, et ei teadnud kus paigas asun, istusin siis kännule (oi päike nii soojendas nägu) ja mõtlesin kui palju ma olen maha sõitnud, et ei jalg ega käsi  suuda enam tõusta..tagasi vaja 5-6 killti veel sõita...helistasin L-le, et telligu helikopter -  mina enam ei jõua...
                                                    lõin kepi jänesejälgede juurde ja ütlesin, et siin ma olen...

L ei teadnud, kus jänesejäljed asuvad (ta pole eriti looduses tuhnija) ja tal polnud helikopteri jaoks  ka muidugi raha..
 ma püüdsin siis ikka edasi suuskadel roomata....küsimusele kus ma asun vastasin, et ei tea..ta ütles, et on juba oma koormuse kätte saanud ja ei jõua enam ka mind otsima tulla..
lõpuks võtsin suusad  kaenlasse ja nägin, et mingi autotee on taamal, sumpasin sinna ja jäin  ootama....
L seikles veel mitu tundi, et autoga seda teed leida (telefoniarvest ma parem  ei räägigi), minul aga hakkas külm, roni või puu otsa, et sooja saada, sest käia enam ka ei jõua....
nüüd  on pime ja mina eluga kodus, jalad taevapool ja võtsin lausa valuvaigistit, et mitte neid lihaste valusid tunda....ma vist paar päeva ei võta jalgu alla, sest proovisin seista , oh-sa jutt,  jalad värisevad! Ei noh, ega loll saab kirikuski peksa...
Üks päev möödus jalad taeva pool...
Aga täna läheb L  2 päevaks komandeeringusse...tuleks ehk mõni sõber sõbrapäeva puhul mind lohutama, kapp  on ka olemas kuhu peita...
pai-pai
tralla-laa, sõbrapäev tulemas