Aga FB-i saatis mulle üks Tai sõber elevandi pildi koos pojaga.....vaatasin seda pilti ja lund akna taga... mulle tuli meelde kuidas ema oma lapsega siberi saadeti....õekest ei olnud tol ööl kodus ja ta jäi tädi juurde elama...aga isake jäigi Siberi mulda nagu paljud eesti mehed tol ajal...
kus loomavagunis kõik istusime koos
seal palju rahvast..oli külmavõitu
kuid meie lapsed ikka vahel mänguhoos
veel mäletan kuis mullaonnis
poolpimedus seal mattis meid
kuis hundid ulusid ja tuisus tormis
me sumasime oma kooliteid
on jõudu vähe lund nii palju
ei olnud onnil näha aknaid ega ust
mis tuli lapsele küll pähe
et korstnast sisse vinnata end just
Ja siis 7 aastat elu seal Siberis...eks meil lastel oli kergem, aga emade elu polnud mee lakkumine...ema oli lüpsinaine ja hommikul vara tuisuga läks läbi suure lume 3-4 km kaugusele lehmi lüpsma...et ma nälga ei sureks tõi mulle oma kõhu peal olevad kummisoojenduse kotis piima....piim oli alati kummimaitseline..
. esimesed aastad oli väga raske.. mäletan tühja kõhtu, oleks tahtnud peale piima ja kuivikute (Tädi saatis eestist, muu toiduaine külmus ju pakis ära) ka veel midagi...siis olin ma talvel haige malaarias, mäletan et värisesin üle keha ja palavik oli 40 ringis, rohtu meil ei olnud aga see eestist kaasavõetud
aspiriin ikkagi päästis mu
Siberi elust võib lõpmatuseni rääkida...aga mu professorist poja lubas kirjutada kunagi sellest raamatu (kasutades minu kolme väikest mälestuste raamatut)
Oh ei tea mis ma nii kurbade teemade juurde asusin nii ilusal talvisel päeval...ma oma luutuberkuloosi põdemisest parem ei kirjuta...aga hiljem Eestis sain omale kõrgema hariduse ja töötasin kaua aega Ülikooli juures...nüüd hea pensionil olla ja aega suusatamas, ujumas, tantsimas käia...käime ikka Lembituga keskealiste pidudel kui tervis lubab...ja Auras saab talvelgi ujuda....
Eks inimestel elus ole ikka paremaid aegu ja kehvemaid...nii see eluke meil veereb....nüüd juba lapselapsedki suured.. üks hakkab juba ülikooli lõpetama...lausa hea meel nende üle
Aga õeke on nii tubli, et neil on 11 lapselast juba ja ise ikka õpetab veel tudengeid, kuigi võiks juba puhata...rääkimata sellest, et nad on omale ise kauni maja ehitanud ja suveti on õues nii palju ruumi, et saab suguseltsi spordipäeva pidada...õde ise on olnud spordiga suur sõber.....
Mul oli kuidagi vajadus täna oma elust kirjutada.....ja tänada saatust, et elus oleme ja lastel hästi läheb.. ka Lembituga on meil küllaltki harmooniline elu (koos 20 a. lasteisa surnud) armastame mõlemad laulda , tantsida, ujuda, suusatada jne. L laulab meeskooris...mina ei saa minna teistega laulma, sest laulan kõik üle ja nooti ka veel ei tunne....
lähen siis ja teen kaminasse tule, muidu mul ja sõpradel külm olla
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar