elu lainetab

Eks see elukene lainetab meil ikka..vahel on rõõmsad päevad, vahel kurvad....minil aga on neid rõõmsaid päevi rohkem kui kurbi (sülitan üle õla kolm korda muidu hakkab vastupidi olema)... täna sain väga hea uudise teada (hakkan raha veidi rohkem saama jne.), mammu tuleb varsti külla ja õhtul tuleb sõbrannaga jt. väike konjaki joomine...eks ühe pitsi ma endale ikka lubada võin, rohkem nagu mõjub juba tasakaalule...tore et  ma alkohooliga pole kunagi liialdada saanud tänu sellele et suured streptomitsiini doosid on veidi  tasakaalu närvi kahjustanud..aga õnneks pole see mu elu seganud, ainult viina võtta ei saa...aga see on  ju tore niigi lõbus olla

juba katan kamina toas lauda, panen ka Türgist toodud tassid lauale ja varsti läheb kohvi ja konjaki (ostsin ühe peenema konjaki) joomiseks lahti..aga olulisem  on ikka laulmine ja pillimäng , täna tuleb  seltskonda üks uus muusik, eks vaatame siis kuidas tema laulab ja mängib ja missugune on tema repertuaar...esitame ka meie omasid..saab tore  õhtu olema!

jõulukuu võlu

Hommikul kui aknast välja vaatasin oli nii imevalge pilt...eriti kontakteerus see pimeda toaga

ja tumedad õitsvad krüsanteemid (tegelikult lillad) tundusid nii põnevad olema...jah kui öö on nii pikk ja pime siis see  valge härmas loodus muudab kõik kauniks....linnas kõndides on majad juba esimese advendi puhul kaunistatud ja see on nii armas  õhtu pimeduses ja valge lume foonil
Võtan kätte ja otsin täna ka oma  jõulukaunistused välja, kuigi arvasin et riputan need alles teise advendi ajal
kuusk on mul igavene ja koos ingliga - soome sõbsi kingitud...vahel toon ka kuuseoksa koos käbidega, aga kuuski ma enam ei raiska, las kasvavad

huvitav, et meile kõigile see kunstkuusk meeldib koos oma kaunistustega...külalisi ikka jõuludeks tuleb  üks meie tütrepere Tln-st,  teine Rootsist, aga pojapere Inglismaalt vist ei tule, nemad tulevad kevade poole....
 tulevad Jõulud nagu ikka verivorstidega ja jõuluvanaga...aga see ootamise rõõm on samasugune nagu lapsena ja see teeb jõulukuu ilusamaks kuuks aastas...teistel kuudel on kevade kaunidust, ujumise ja päikse rõõmu, kuldsete lehtede aegu jne. Aga jõulukuu on eriline, siis isegi inimesed su ümber muutuvad lahkemaks ja paremaks, kindlasti ise oled ka rõõmsam ja heatahtlikum.. tore on  mõtiskleda ja imetleda seda valget maailma mis aknast paistab...
.aga varsti on plaanis  Aurasse ujuma minna...kui  vees oled siis näed ka seda sädeleva lume ilu....see on nii armas ujuda aknani ja vaadata, et inimesed on paksult riides ja õues on talv. aga sina ujud siin soojas vees.....
ilusaid elamusi ka teile, mu kallid lugeja, ka sulle sinna kaugesse Mountainasse!

esimene advent

Eile siis tuli esimene advent, minu noorepõlves seda püha ei tähistatud aga nüüd on nii tore küünal põlema panna ja juba vaikselt  jõuludele mõelda

aga kõige ilusam oli  veel istuda kamina ees ... jälgida põlevat küünalt ja kaminat

sest väljas oli juba külm ja puud nii armsalt härmas, kiisugi tuli jookstes oma lõviturjaga ennast kamina ette soojendama

Vaatasin aknast välja, tõesti kuuseoksad pühalikult härmas, samuti puud põõsad

aga polnud  enam  aega seda ilu nautida  sest läksime õemehe sünnale...seal oli õel juba palju häid toite valmistatud..eriti ma armastan tema tehtud  torti..ta on nii hea  inimene, et paneb kotiga veel kõiki kaasa ka....
Laulda  me eile eriti ei saanud, sest õemees haiglane ja läheb veel teisele oppile...hoian pöialt, et tal hästi läheks..
Eks need haigused käivad ikka mööda inimesi....

Aga teie kõigile ilusat esimese detsembri õhtut!

Sadamasild

Mõelda ometi vaatasin täna  M.Aunaste saadet telekas ja avastasin ansambli ja laulud mis väga meeldivad minule... see on Sadamasild ja  laulja-sõnade autor Marek Sadam
Algul ta laulis Anne Veskiga duetti... oli päris nauditav lugu, hiljem sain teada, et M.Sadam teeb ise  lauludele sõnu... need on väga ilusad, romantilised ja lihtsad...siis kuulasin ka ansambli esitust ja nüüd olen nendesse lauludesse lausa armunud

 kui põnevalt ja andekalt mängis akordionist...
sattusin lausa vaimustusse ja millised
kaunid mõtisklevad laulud nt. Siis tulen siis jään, Lumest armastus jne..
Kahjuks naissolisti nime veel ei tea, aga kohe hakkan internettist uurima ja ka mõne laulu püüan lindistada ja ära õppida..
Igal juhul midagi minu hingele..
Aga akordioni mängija tasemele ma küll kunagi
ei küüni...
Hing lausa laulab rõõmust et on uusi laule mis kohe  minu hinge puudutavad
pai-pai kõigile

mustvalged

Facebookis käib ringi mingi mäng kus peab mustvalgeid  fotosid esitama...ega  minagi teisiti saa ikka pean oma nina sinna toppima
üks komplekt oli sellinne

minu 40.a. juubel..õmblesin endale ja tütrele sel puhul sarnased kleidid ja võitsin naiste köieveos





teine komplekt

ega haiglaski igav pole

kolmas...

käisin Kaukaasia Salme k eestlastel  külas, tutvusin ka kohalikke loomadega (eesli seljas sain isegi sõita) ja siis proovisin Noa mäetippu ronida, algasin puuotsa  ronimisest-....
Eks elus pea ikka nalja ka tegema siis on lõbusam
aga teile kalli-kalli

meie memm

Kirjutasin  enne oma kiirest loomust ...õde ütleb selle peale, et ma olen memme moodi, meie vanaema oli ka kiire jutuga ja jõudis palju teha, olevat isegi jala Jalametsast (Järvamaal) Tallinnas käinud oma viiele tütrele kleidiriideid toomas...oli kiire liigutustega ja asjalik..õpetas meid piibli järgi lugema, sest me õega mõlemad oskasime enne kooli minekut lugeda...
Memm oli meie kasvataja, sest ema oli talutöödega seotud, ise kündis, käis veskil, viis piima meiereisse jne.  sest isa oli siis juba vangis (sai 10 a ) ja ema pidi talu üksinda pidama...ma ei tea kuidas ta kõik need tööd üksinda jõudis üra teha....muidugi meie õega ka aitasime lehmi karjatada, rohisime, raiusime sigadele  kartuleid peenemaks, söötsime kanu ja isegi hobusega rullisime maad, see oli lihtne ja lastele jõukohane töö...
Memm oli juba üle 70ne ja tegi rohkem tubaseid töid ning valmistas meile toitu..mäletan, et ta käis ju suveti ka marjul, tõi meile mustikaid...kuna me raba serval elasime, siis mustikad ja murakad olid minu lapsepõlve marjad....aga laugastes käime ka praegu vahel veel ujumas...nii pehme vesi, ainult veidi pruunikas
Memm oli ka käreda loomuga, vahel ikka tutistas ka  kui ma ulakust tegin....tuleb meelde et ükskord tahtsin pudrusse palju mett panna võtsin kohe suure lusika ja muudkui uhasin mett oma kausikesse, oi memm läks kurjaks, aga mulle mesi maitses..meil oli palju mesilasi ja seetõttu, et lapsepõlves vahel ikka susata sain, ei ole ma nende suhtes allergiline, aga  õde on.äkki ta ei käinud lapsena neid torkimas ja ei saanud  nõelata?
Memm oli ka see, kes sülle võttis ja pai tegi, emal ju polnud aega....memme tehtud pai ongi  mul alati meeles ja ma armastan lapsi paitada ja üldse palju kallistada, ka oma sõbrannasid ja lähedasi... vahel mõtlen, et kas ma võtan neilt energiat või annan seda...seeon küsimuste küsimus ja jääb vastamata...ise arvan, et tugevamatelt inimestelt võtan ja nõrgematele annan...aga kuna ma olen ülitundlik (nagu mu perearst ütleb) inimene, ei talu eriti rohtusi, elan õnnetusi ja traumasid väga raskelt üle, kergelt puhken nutma jne....
Oh ma pidin ju memmest kirjutama...aga ikka püüan rohkem endast (olen suur egoist)
lähen parem otsin mõne memme pildi

Ongi ainukene pilt meist enne  Siberi viimist (minust rohkem pilte pole, aga õest on veel üks vanaisa matustel kui mind veel ei olnud)
Ma naeran, et memmel on selline kampsun seljas - nööbid nagu sendid reas..
või mina olen siis  tema moodi..kiire juttu- ja liigutustega....
Aga siin on vana pilt ka emast ja isast

kuigi veidi kortsus aga see pilt tõestab ikka, et mul isa ka olemas oli
ilusat päeva kõigile!

.

karvakera äpardus

Istun siin ja loen V.Kersna uut raamatu (tõesti üks inimene kes mulle väga meeldib), nii hea oli teada saada, et ta oma raske  haiguse võitis..
ja äkki vaatan - mu karvakera selili maas, keel väljas ja ainult kähiseb...hüppasin püsti ja panin talle teise käe kukla taha ja püüdsin sõrme kurku ajada  , ma ei tea mis asi tal seal kinni oli ja ta hinge mattis, aga siis äkki  kass pööras ennast kõhuli ja hakkas hingama

Ma ei oleks ehk muidu selle peale tulnud, et sõrm kurku lükata, aga suvel ma sõin ise  ükskord aplalt õuna ja äkki suur tükk kurgus ... ei saa neelata ega hingata, pidin lämbuma..sõrmega ei ulatanud õunatükki lükata siis haarasin laua pealt kahvli ja selle varrega lükkasin õunatüki alla..issake peale selle olen üldse aeglasemaks inimeseks muutunud (elu ju kallis) ja söön rahulikumalt...ma muidu selliste kiirete liigutustega ja teen kõiki asju  kiirelt.... nüüd püüan aeglasem olla
Muidu sõbrannad rääkisid, et ma jõuan tööl käia, lapsed kantseldada (olid kodused), neile riided selga õmmelda ja külapeal laulmas ja trallimas ka veel käia (eriti Mallu imestab seda, tema ise on tasakaaluka ja aeglasema loomuga)..aga ega oma temperamenti ja iseloomu saa inimene ise valida
 karvakerakese  päästmisest jäi ainult väike armike sõrmele ,vast on see tema hamba jälg

Nüüd hirmuga jälgin, et ega Kittyl jälle hing kinni pole...sellist kogemust pole mul veel elus olnud,
teisi loomi  olen ikka vahel aidanud, nt. ükskord oli kukk jala murdnud, ma ei tahtnud, et ema ta supiks keedab...võtsin ühe sobiliku pulga ja sidusin selles sidemega ümber jalasääre ja vaata imet - nädalaga paranes, emal oli ka hea meel, et kukk ikka  nüüd karjas on, ta ei pea uut kukke külapealt otsima minema
 ilusat päeva kõigile! Akna taga aga sajab kerget lund.........

oh seda armastust küll

Laman siin pimedas öös ja ei ole und..unistan armastusest.....miks ma selline loll olen, et kunagi ei ole rahul sellega mis käes on...alati mõtlen, et " kusagil on uued rannad ja uusi sündmusi võib tuua päev mu igatsus mind sinna kannab ja oma ekslemisel lõppu ma ei näe" (I.K.)
Kust on mul  pärit siis selline igavene kutse - igavene igatsus ilu, armastuse ja mingi kättesaamatu järele...eks vist ikka isalt keda ma ei tundnud, ainult uduselt mäletan kui ta klaveri taga istus (mina süles) ja me kahekesi laulsime "Seal kus rukkiväli..." See on mu ainuke mälestus isast, ei valetan..mäletan veel kuidas me leiba ja soolapekki kahekesi sõime, tema lõikas selle toore peki väikesteks tükkideks ja pani ka minu leivatüki peale - see mulle väga maitses ja ma armastangi praetud sealiha siiani
Vene ajal tahtsin sõita Kaug-Itta, ja otsida Magadanis neid surnud  vangide haudu, et ehk leian ka kusagil isa nime...aga seal on nad vist numbrite järgi ja ma ei saa kunagi teada kus asub isa haud ...
Ju ma temalt olen pärinud selle musikaalsuse ja temperamendi, sest ema oli  tasakaalikas ja lihtne talu naine, väga töökas ja oskas igast olukorrast välja tulla...tegi kõik mehetööd ise ja tappis  Siberis isegi siga üksinda (mina pidin verevõtmise kaussi hoidma)..kuigi need sead olid kevadised põrsad ja sügiseti tapeti (ema lõi kirvesilmaga sea uimaseks ja siis torkas- see oli  minu jaoks jube)...ma vahel peitsin ennast voodi alla, et mitte selles osaleda ja sea karjumist kuulata, aga ema tiris mu välja ja pidin ikka teda aitama, sest muud võimalust ei olnud...
Oh issake, ma hakkasin ju armastusest kirjutama ja nüüd jõudsin seani välja...
Lihtsalt tahan öelda, et ma olen vist isasse, kuidas tema väetike seal vangis ilma naiste ja armastuseta elas? Ta ei saanud ju kunagi enam ka klaverit mängida..... oh neid sõdu küll, mis muutsid tuhandete inimeste saatust, oleks et neid enam ei tuleks!
 Aga mina siin igatsen edasi ja olen tänulik, et ellu jäin ja saan omale seda igatsust, armastust jne,  lubada...
kahju, et mu tark sõber ei ole kaua kodumaal käinud....vaatan vahel ta kingitusi ja mõtlen temale, tema oskas mind rahustada ja oma tarkusega  tunded teisejärguliseks  rääkida

tema kingitud  hiinasuveniir samuti vaas

kaunist päeva kõigile!

ikka pidudest

Rahvast on me pidudel  ikka palju, vaevalt mahuvad saali.....

muusikat tegi seekord Arvo...laulab ja saadab ennast..saime tangot , rumbat, sambat ja valssi tantsida..aeglast valssi ei tulnud, sest seda oli juba enne meie tulekut mängitud..meie tavaliselt oleme peol tund kuni poolteist - rohkem lihtsalt ei jaksa tantsida ja tavaliselt käime ka  peale pidu õe pool külas sest ikkagi pühapäevane päev ja õde valmistab meile maitsva õhtusöögi
Peol on kombeks, et viimase tunni ajal lauldakse kõigile selles kuus sündinud inimestele ringis käies sünnipäeva laulu...seekord olid keskel ringis kõik novembris sündinud

sünnipäevalaste ring on nagu keskel   .. ja siis joovad nad koos shampust - see on tore traditsioon
igal juhul on nii mõnus seal peol käia..on meist vanemaid inimesi, on ka nooremaid..tean mitmeid, kes on lausa üle 85 a vanad - nii tublid, et pikendavad tantsuga ja lauluga oma eluiga...eks suveti tegelevad aiatööga, siis peod ei toimu aga on muid vabaõhukontserte ja -ettendusi..ka seal saab tantsida
Kahju et Kadripäeval enam ei jooksta, meile vähemalt katrisid  ei tulnud, aga L rääkis et tänaval olid ikka  mõned näha.... meie pole küll oma viis aastat enam kadrisid  jooksnud, vanasti sai sellega palju nalja
kalli-kalli kõigile!

meeldiv õhtu

Ei see kleit mul  päris mini ei saanud, aga käib küll, rohkem ei saa maha võtta siis on juba nabani

aga tantsida on selles vist päris mõnus...saab aeglast valssi suurte sammudega kohe astuda...
issake kus see  kavaler mul siis jäi kellega ma tantsin?
Süvenesin nii enda imetlemisse et kaotasin tantsu partneri ära.....
Ma lähen parem kõrvale ruumi idatantsusid vaatama...esimene pidi hiina tants olema
aga teine ma ei teagi mis maa oma

 vähemalt sai täna õhtul mingid elamused ja lõpuks ise ka   tantsida

head ööd!