Tatraorus käisime me kartulaid võtmas...veidi naljakas, et Tatraorus ja tatrapõld, ju seal on siis tatrale sobilik muld....käisin lähemalt uurimas kuidas tatar põllul kasvab sest tatraga seostub mulle siberisõit kus toodi meile vahel loomavagunisse plekkpangega suppi, mille sees ujusid tatraterad ja külmunud kartulitükid (see oli harjumatu aga aitas ellu jääda)......ei teadnud siis mis ees meid ootab, kas saame oma kodu näha veel, kuid tuli ikka paremat meil loota sel pikal külmavõitu teel - ehk sealt kaugelt mievikust ka minu suhe tatraga, tatar ei maitse mulle.
Mina siin jälle oma lätuga, sest põllul küll paistis päike silma küll sadas vihma ... seljataga aga laiub tatrapõld (ohakad ?) kuidas küll sealt need terakesed kätte saadakse!? U urisin lähemalt valminuid tatrapäid - ja tõesti sees olid tatraterad. Meie kodukandis tatart ei kasvatatud ja seda imet nägin esimest korda..
aga päev oli tore - töö kiidab tegijat!
kalli teile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar