jube ehmatus

Ma praegu naeran, aga öösel nii ehmusin, et värisesin veel tükk aega....see eluke on inimesel ikka nii kallis...vaatasin just fox-i pealt krimkat kui meie auto lõugama pistis..L hüppas une pealt välja ja mina suure hirmuga järele kassid ka hirmuga sabas....vaatasin siis et auto on alles ja L elus, teda keegi ei ründa.. jäin seisma..ju siis mõni hulkuv kass või puuoks...jõudsin just toibuda kui käis üks igavene kõva raksakas...oih  kukkusin  ehmatusest ühele kassile kohe selga ( too puges alt välja ja pani putkat) sest arvasin, et röövlid on just aeda jõudnud ja nüüd löövad ka minu maha (nagu filmis äsja nägin) L tuli ka suure jooksuga vaatama kas ma elus olen....aga siis hiilisime aias ringi  L-l kaigas käes, mina haarasin kuskilt kirve (sest kunagi meil talus tapeti inimene, ema jooksis pallajalu läbi lume minema, meid memmega jäeti ellu - peale selle ema magas alati kirves voodi all - sest mehi meil majas ju ei olnud)
Kui L taskulambiga puid valgustas, siis nägime, et üks puu (martsipan) on ülevalt pooleks murdunud...

  no leidis aja mil meid ehmatada...ju siis õunakoorem nii raske oli..sel aastal on kuldrenetid ja martsipanid õunu täis...ma küll raputan vahete-vahel oksi, et punnid alla kukuks  - siis kasvavad teised suuremaks....ei  ma vist enam öösiti õudukaid ei vahi - muidu iga krabin võib surnuks ka veel ehmatada
ilusat päeva!
nii võib vahel lihtsate asjade peale kohutavalt ehmuda (hea, et me veel alasti ringi ei luusinud siis oleks naabrid kinu nännu) ..
ei ma öösiti enam fox-i ega teisi kanaleid ei vahi....need hoiava isegi  hirmul ja kui midagi erilist juhtub, siis  ehmata ennast sandiks