Seisan siin Emajõekese kaldal ja ootan oma tarka sõpra, et kohvitada, linnas hulkuda ja targemaks saada....vesi voolab ja voolab nagu aegki.....nad ei peatu kunagi...
mõtted viivad mind lapsepõlve kus ma ka jõe ääres seisin ja vetevoogu vaatlesin, aga see oli kauge Siberi jõgi ....vesi voolas samuti, kuid kaugele põhja kus on ainult jää ja lumi....kus paljude kilomeetrite jaga jää ja lume all puhkab ka mu isake (homme on hingede päev - süütan ka temale küünla)...imelik mõelda et vesi voolab igal pool sarnaselt...ehk ainult värvused varieeruvad....aga siin on kuidagi kindlam ja kaitstum olla ja see teeb meele rõõmsaks, samuti ees olev kohtumine..
ilusat sügist!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar