naeru võim

Istume siin ja vaatame  ETV.  paraad oli täitsa vahva ja  isamaalised  tunded  lõid endaski lõkkele...tore oli näha ka Läti presidenti ja väikseid lipukesi, kus ühelpool eestlipu värvid ja teisel - läti....annetasime ka lastele, kelle isad hukkunud välismissioonidel....üldiselt meeleolu patriootlik...mine või  kaitseväe ridadesse...

Aga tahaks kirjutada  veel Põltsamaa kokkutulekust....meil oli tõesti seal lõbus, sai ka palju anekdoote rääkitud ja isegi lobalaule lauldud,  ega me Putinitki unustanud naljalaulu sisse lülitada...
mu sõbrad, kellel on kergelt  parkinsonitõbi said ka palju naerda ja lõpuks jälgisin neid, käed üldse enam ei värisenud... (naerul on ikka tugev tervistav mõju)..algul kui haigustest rääkisime Allan ei saanud isegi  hästi pirukat (mare küpsetatud) näppude vahel  hoida, hiljem olid käed palju rahulikumad ja nägu naerune...ma naersin ikka, et elu õpetab - sest morssi jõi ta kõrre abil...
  Maimul ka käed värisevad ja on puudega, aga sõidab ise autoga nagu miśka
Lõpuks naersid mõlemad nii palju, et ei värisenud üldse...jah kui inimene ei mõtle haigusest ja ei närveeri siis lihtsalt lihased lähevad lõdvaks ja käed on rahus (muidugi see ehk ei  toimi rasketel juhtudel)...kuid  peab püüdma positiivne olla, see aitab igal juhul ennast paremini tunda...
Olgu siis neid päevi antud  elada palju või vähe aga  - naerata ja elu naerab vastu - naer kaotab mured elada tore  seepärast naera veel ja veel!!!!!!
Alati leidub asju mis naerma ajavad..mul jäi ükspäev  sõrm ukse vahele, algul oli  nii valus aga siis nägin, et  kassisaba  samuti seal.....siis hakkasin  naerma, et kaaskannataja ka olemas....
Aga Mare, kes on eluaeg õpetaja olnud  pidas ilusa kõne ja ütles, et tänu optimismile oleme kõik elus ja pidasime sealsetele raskustele vastu..tuletasime meelde kuidas meie emad talvel õhtupimeduses töölt tulles jões läbi jää vajusid (seal oli mingisugune suurem veevõtu koht olnud), üks oli kuidagi kuhjunud jää peale välja saanud ja siis teisi aidanud (olid kolmekesi)....mäletan kui emagi tuli  jääpurikad rippusid kulmude küljes ja oli ise nagu suur jääpurikas, mul oli õnneks tuli all ja  koorisin ta kohe riidest lahti ning hõõrusin viinaga üle (seda oli ikka kodus tagavaraks, sest viin oli  vajalik haiguste puhul, muid arstimeid seal nagu eriti polnud)....
see oli ime et nad jõest välja said ja 40 kr. külmaga veel koju ka koperdasid....isegi ema südamest naeris tol õhtul kui koju sai, et nii naljakas olevat olnud kolmekesi korraga  vette vajuda ja siis veel jääpurikaid mängida....
Häid pühi kõigile!
Eks mulgi ole vist seda ema optimismi