Tallinna omad kiirustasid kuuesele rongile.mina aga pillasin suures tuhinas oma mobla maha ja pilte sealt praegu kätte ei saa, ootan kui keegi teistest saadab mulle tema tehtud pildi meist viiest kooliõest ja kahest vanemast saatusekaaslasest
Imestasin, et kui tore on meenutada neid aegu ja raskusi seal kauges Krasnozerskojes...läheks nagu vaatamagi neid paiku, aga sõit kauge ja teab kuidas vene viisaga lood on
nüüd siis aga kohtusime Tartus.....Tore, et Evi on Rootsist tagasi tulnud, ta töötas seal vene keele õpetajana ja mõelda vaid ta ei elagi minust eriti kaugel..nüüd saame tihedamini kohtuda, aga Mall on muutunud, ma ei tundnud teda äragi
Vau sain mobla parandatud ja pildid kätte.......siin siis ühe klassi tüdrukud
järgmisena
saatusekaaslased jne
tundsime kõik , et oleme nagu üks pere..eks need siberi raskused ole meid liitnud, sel pildil on üks proua 97 aastane, aga eluilmas ei ütleks seda - lõi laulu koos meiega ja siiani temperamentse jutu ja käitumisega, ometi oli ta 8 a Vorkuta naiste laagris ja elas seal üle kohutavad raskused (süüks,et viis Eestis metsavendadele vahel süüa)...tema õed ja tütar küüditadi aga koos meiega
Jah olid ajad...aga nüüd me olime siin kõik rõõmsalt koos .....ei ole und, kirjutan ja mõtlen nendele kannatustele ja kohtumise rõõmule
aga teile ilusaid unenägusid!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar