läksin vikatiga

Kõik ümberringi räägivad, et seeni metsas nii palju  et niida või vikatiga....siis kuulsin veel naabrite käest, kes Norra reisilt naasid, et seal olevad tee ääred lausa suuri punaseid puravikke täis...no selle peale ma läksin nii hasarti, et otsustasin tõesti L-a seenele minna, Maie tuli ka kaasa...
aga meil  väike lühikese varrega vikat olemas.....mina selline laisavõitu iga seene peale küürutaja arvasin, et  vikatiga ikka kergem..selg ka nagu natukene  radikuliiditab (muidugi mitte siis kui tantsima on vaja minna)
No läksime siis lähedasemasse metsa mina oma vikatiga ees ja mõtlesin, et kohe niitma..L siis korjaku seened üles tal selg tervem..
käisime  ja käisime ... päike paistab kuumalt pähe, parmud hammustavad, vikat õlal jne....väsisin nii ära, et viskasin ühe mätta peale pikali koos oma vikatiga...süda hakkas ka suurest  käimisest pekslema.(.L oli minu tagant ammu kadunud.) laman ja ootan millal pulss rahuneb... alles siis näen ühte väikest   seenekest mätta kõrval,  toogi selline imelik tume

Muidu mätta peal oli hea pikutada ja mõnus männilõhn ninas, aga kuramuse pulss ikka tagus kiirusega u.üle 100
Helistasin siis L-e, et sõitku kraavi perve mööda edasi ja võtku mind peale, et mul süda puperdab..tasapisi süda hakkas rahunema ( kahetsesin et nitrot kaasa ei võtnud) aga loodus ise suur ravitseja  ja mul hakkaski parem
aga selle vana näruse vikati jätsingi metsa...jalutasin tasapisi kraavi servani sinna kus on  metsavahe tee ja vaata imet -
ilusaid väikseid kuuse- ja kaseriisikuid kraaviperv täis...hoidsin vahepeal puudest kinni, et mitte kraavi kukkuda (süda ei tulnud enam meeldegi) ja hakkasin siis neid  pange ajama...no nii nunnukesed kohe!

L sõitis suure hirmuga  edasi, et kas ma ikka veel elus olen ja imestas, et mina seal äkkilise perve peal sedasi rooman (sest seista eriti  ei saanud kraav aga oli vett täis ja ma siis käpuli korjasingi), aga pangekese sain täis
 kuigi puravikke me ei kohtanudki, sellised hallid ja tatised mõned olid, aga ma neid ei tunne ja L kui linnapoiss veel vähem teab seentest...
Nii et punapuravikke Rahingu metsades  me  ei leidnud..tavaliselt me käime seal  jõhvikal ja murakal või siis Laur-poiss toob kohe mõlemaid meile kodu...nüüd oli ta haiglane ja ei saanud meile appi tulla
Kuramuse vikat jäi metsa  - usu veel inimeste juttu!
kalli kõigile