Oih, leidsin ühe armsa luuletuse....Jälle vaikne kellahelin kaigub üle kogu maa, paneb mälestuste keeled õrnalt kõlama....
ja seekord laulan jõuluvanale sünteka saatel (mis see ununenud pill siin nurgas muidu seisab)..ikka kitra ja korts on alati tules aga süntekas on päris ära unumenud...mu isake mängis nii ilusasti klaverit ja see helin kõlab kõrvus siiani (klaver on oma aja ära elanud ja vedeleb kusagil Imaveres laudas)..proovisime emaga lasta seda taastada, aga oli juba hilja)...poja ostis õnneks sünteka (klaver väga kallis), ka süntekas on rohkem laste oma, aga minule kõlbab küll
vau, Kitty oskab meil pildistada ja mina kukkusin kohe poseerima
ma olen ikka edev, tahan ise pildil olla....aga igal lollil oma lõbu..
ma lähen siis tantsima..õues näitab veidi lund, ehk tuleb jõuludeks maha, oleks nii tore!
Ootame siis koos lund ja Jõule
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar