jälle see kurb päev

Täna siis jälle see meie küüditamise päev.....aastad lähevad aga sellised asjad ei unune.....kuidas kuuma päikese käes sai leivasabas seista ja siis koduteel see leib ära süüa, ema pidi siis ilma olema, aga kuna ta kolhoosi lehmi lüpsis siis sai seal salaja pii ma ikka juua ja mullegi  kummist soojenduskottiga salaja tuua (kummi maitse oli alati juures) aga ma kosusin, algul olin väga augus silmadega

aga praegu on elu ilus ja oskan kõike rohkem hinnata, eks inimesed pea vahel ka kehvemalt elama, et hiljem paremast elust mõnu tunda
Aastad need läévad ja kaunimad päevad.....
Oh kui ilus laul see on, aga ma varsti lähen koos L-ga  kesklinna küünlaid vaatama, siis tuletan meelde oma ema , isa, lapsepõlve ja siberi onnikest, kus ma 8 a elasin....savitasin  seda ja põrandaid tegin nii, et savile panin lehma sõnnikut sisse (see sidus), hais  hiljem kadus, aga oli talvel soojem...igasuguseid töid sai seal teha, olime steppis ja kütsime samuti lehmasõnnikut, segades seda algul veega, siis panime vormidesse, kuivatasime ja hiljem ladusime hunnikusse - üldiselt oli elu teine....
aga kallistus teile siit kevadisest Tartust!