.kuna mina elasin küüditatuna Siberis Krasnozerskojes, siis meie asusime ka selle sündmuse trajektooris, mäletan et kolhoosi lehmad olid maas ja mitmed surid..seda peeti mingiks nakkuseks brutseloosiks)...ka minul on sealt pärit haigused küljes seotud liigestega, samuti arvati, et ma sain lehmadelt brutseloosi kuna aitasin emal vahel lehmi lüpsta, siiani väiksed sõrmed kõverad, sest ema oli mitu kuud raskelt haige ja mina käisin tema eest üksinda lüpsmas...praegu ei kujuta ette, et meie lapselapsed 15 lehma 3x päevas ära lüpsaksid!? Elu on teine ja inimestel on kergem, ka minul võrreldes tolle ajaga lausa lust ja lillepidu!!!
Ei tea kui paljud meie omadest eluski veel on.....Karaganda ei olnud ju meist kaugel
Sellest kohutavast sündmusest käisid jutud suust suhu nii, et meie teadsime aatomipommi katsetustest ja arvasime, et septembrile järgnenud talvele olid paljud haigemad ja see oli just sellega seotud
Kuid avalikult ei tunnistatud kunagi, et meie kandis tuumarelva katsetati......Marju (üks minu saatusekaaslastest) tõstis riigikogus ikka seda küsimust, et me mingit ravitoetust saaks, aga teda ei võetud tõsiselt, sest ega seda raha ju niipalju pole...
Oh imet, alles nüüd 61 a. hiljem saan ma teada, et Venemaa tunnistab nii suure hulga inimeste hukkumist!!!!?
Ma olen väga tundlik ja vastuvõtlik haigustele, ju siis see on ka tingitud sellest sündmusest....aga ikka aias nokitsemine ja ujumine, tantsimine, laul hoiavad mul hinge sees
Aga elame veel ja võtame kõiki ümbritsevat elu positiivselt, sest elu on antud inimesele üks kord......
positiivsed kallistused kõigile mu lugejatele!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar