Oh seda igatsuse lainet küll, mis vahel peale tuleb.....
Lapsena leidvana lelu nutame naerame segi
lootes et rõõmudki elu murede vahele tegi
Õnne mind otsimas näinud mitmete merede kaldad
puruneb igatsusvägi otsida enam ei malda
Vahel meid elu ei tüssa ta`s on ka rõõmude hetki
pugedes kallima üska puhkan neid rahutuid retki
Ära siis süda nii nutta kõik teavad kaotuse valu
kerjus vaid saatuselt palub....ära mu süda nii nuta!
See Jessenini luuletus annab täpselt edasi ka minu sellist sügavat igatsust ja hingelist seisundit....vajadust millegi järele mida hing ihkab aga mida ei oska kirjeldada...kahju et elus on hingesugulasi vähe.... Malle on mu sõbsidest ainukene kellega saame koos igatseda ja laulus või luules seda väljenda.....isegi pilli mängides..
Hea et on ka teisi selliseid inimesi!
Aga öö juba saabub ja see igatsusvägi väheneb..varsti tuleb uni ja viib mind unelmate maailma..
Näen ehk unes midagi väga ilusat või tunnen suurt rõõmu millegi üle...
Ilusat und ka teile, kallikesed!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar