Oh, kuidas hing laulab kui kevadel loodus hakkab tärkama...mõtlesin et vaatan pilte - mina ja loodus...tuletades meelde kui erinev võib loodus olla ja kuidas mind mõjutada...
siin ma poseerin eelmisel kevadel oma uue seelikuga esimeste tulpide tärkamise aegu
 |
| minu laukad (lapsepõlve kodu oli raba serval) |
 |
| udune hommik |
Alati hommikul õue minnes vaatan igat lillekeset, põõsakest ja puud et mis on muutunud, jälgin sipelgaid ja igasuguseid väikseid olevusi keda kohtan, isegi ühte kärbest juba nägin...ja linnud - nende vidin on hommikuti eriti valju..isegi kui kassile veidi vilistan siis ta vaatab mind üllatunult..vaeseke ei saa aru miks ma sellist häält teen, aga ma juba ükskord kirjutasin, et oskan 5 ööbiku keelt matkida..lapsepõlves metsa ääres elades õppisin
Ma vahel kohe tunnetan, et sulan loodusega kokku
kui õues muru veidi veel rohelisemaks läheb siis saan ennast lausa pikali visata (algul tööriietes muidugi siis tunnen kuidas emakese maa süda tuksub)
võibolla ma lihtsalt kujutan seda endale ette aga kui vaikselt rohul, samblal või metsas lamada ja kõrv vastu maad hoida siis küll midagi tunnetan
siin juba kipub sügiseks

olen lehtede all peidus...milline mõnu!
tunnetan kuju jahedust ja võimsust..
lumes püherdamine on tuttav lapsepõlvest, aga 7.a. tõi see mulle kaasa ka difteeria - pole viga, elasin üle...aga ikka tunnen lumest mõnu
Mis saab olla veel kaunimat ja võimsamat me ümber kui loodus ja kui vahel lähed sügavale metsa või raba peale...milline vabaduse ja rahu
tunne haarab sind, eriti siis kui oled päris üksinda...
Ei mina ja loodus kuulume ühte ja ma jään ikka arvamuse juurde et inimesed erinevalt tajuvad loodust ja loodus vastab samaga.....mul kuidagi eriliselt kajab kõrvus Ott Leplandi laul Kuuulaaaaa ....ehk lisaksin siia juurde - kuidas loodus heliseb!
hommikune kalli!