mina ja loodus

Oh, kuidas hing laulab kui kevadel loodus hakkab tärkama...mõtlesin et vaatan pilte - mina ja loodus...tuletades meelde kui erinev võib loodus olla ja kuidas mind mõjutada...
siin ma poseerin eelmisel kevadel oma uue seelikuga  esimeste tulpide tärkamise aegu

minu laukad (lapsepõlve kodu oli raba serval)

udune hommik

Alati hommikul õue minnes vaatan igat lillekeset, põõsakest ja puud   et mis on muutunud, jälgin sipelgaid ja igasuguseid väikseid olevusi keda kohtan, isegi ühte kärbest juba nägin...ja linnud - nende vidin on hommikuti eriti valju..isegi kui  kassile veidi vilistan siis ta vaatab mind üllatunult..vaeseke ei saa aru miks ma sellist häält teen, aga ma juba ükskord kirjutasin, et oskan 5 ööbiku  keelt  matkida..lapsepõlves metsa ääres elades õppisin

 


Ma vahel kohe tunnetan, et sulan loodusega kokku


kui õues muru veidi veel rohelisemaks läheb siis saan ennast lausa pikali visata (algul tööriietes muidugi  siis tunnen kuidas emakese maa   süda tuksub)
võibolla ma lihtsalt kujutan seda endale ette  aga kui vaikselt rohul, samblal või metsas lamada ja kõrv vastu maad hoida siis küll midagi tunnetan

siin juba kipub sügiseks

sss

olen lehtede all peidus...milline mõnu!   

 tunnetan kuju  jahedust ja võimsust..



 lumes püherdamine on tuttav lapsepõlvest, aga  7.a. tõi see mulle kaasa ka difteeria - pole viga, elasin üle...aga ikka tunnen lumest mõnu

 Mis saab olla veel kaunimat ja võimsamat me ümber kui loodus ja kui vahel lähed sügavale metsa või  raba peale...milline vabaduse ja rahu
tunne haarab sind, eriti siis kui oled päris üksinda...
Ei  mina ja loodus kuulume  ühte ja ma jään ikka arvamuse juurde et inimesed erinevalt tajuvad loodust ja loodus vastab samaga.....mul kuidagi  eriliselt kajab kõrvus Ott  Leplandi laul   Kuuulaaaaa ....ehk lisaksin siia juurde - kuidas loodus heliseb!
hommikune kalli!