Päike loojub pihlapuu taha....aga pihlapuu viskas ennast pikali ja ma ei saa seda kahjuks enam blogis muuta...
muidu nii ilus loojang....ja pihlakad juba nii punased.... nii põnevad süüa.. sest pihlamarja maitse tuleb meelde mulle juba lapsepõlve taluelust, kus sai neid puu otsas istudes maitsta... ja ka nüüd maitsevad nad sügiseti isegi banaanidest paremini...aga päike loojub ja homme tuleb ilus ilm.. saab ärgates jälle hüüda "Tere päike!" ..
...Kui päike loojub, sinu juurde tõttan...
koos vaatame me ehapaistel järve
kus kobrulehed helendavad vees
koos imetleme õhtutaeva värve
ja unistame ühtsest teest
saeb heinaritsik kastemärjas rohus
ja havi liugleb kaldaäärses vees
nii hea on läbi rõõmude ja ohu
meil kahekesi käia koos.... (I:Kolla, )
Õhtuti tihti tuleb just see luuletus mu meelde ja tekitab igatsuse ilusa ...ja kauguste järele, kuhugi sinna, kuhu päike loojub, kuhu linnud lendavad... ja kuhu hing ikka vahel ihkab....
Ilusaid unenägusi teile ja kalli-kalli
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar