Pilistveres

Oi, olen väsinud.. jõudsin just tagasi Pilistverest, seal oli üleeestiline represseeritute kokkutulek... nägin tuttavaid..  meie külast Jalametsast olime  kahekesi.. Leili ja mina (ja kohapeal seal ei ela enam keegi),  väga kurb.. et see küla on Eesti kaartilt kadunud.. Leili oli 18, kui ta koos 3 noorema vennaga Siberi viidi, isa oli vangis ja ema surnud- ometi nad tulid toime ja jäid ellu... mina olin ka väike, kuid mina olin koos emaga...kirjutasin sel teemal jutukese "Lapsena Siberisse" juba 2000.a. ja hiljem veel kaks jutukest.. aga täna oli Pilistveres küll  500 ringis inimese koos... vast rohkem... Laulsime ka koos kõik eesti hümni...seal on tohutu kivihunnik neile, kes on surnud Siberis, vanglates (ka minu isale ja onule on seal väike kivi).. oma musikaalsuse olen ma pärinud neilt...

                                               Me sündisime Jalametsas

 

iga kivi  tähistab hukkunut

Ei saa ma  kunagi mitte mõelda Siberile..........