veel Toilast

Toilas on suvitanud vene poeet I.Severjanin, ta on kirjutanud ka luuletuse Toilast. Peale 1918.a. jäigi eesti elama ja tõlkis eesti luuletajaid vene keelde, kirjtas isegi teose  "Eesti luuletajad"v.k.
   Siin pleegib eha põhjamaine
   kui pärlitoone merre kaob
   ja hellitades lauge laine
   siin kõrge kalda juurde vaob.. (katkend Toila luul-st)
Mulle oli see nii lüüriline, vaatasin ta pilti  ja  pildistasin ka ta luuletuse originaalses leeles. tekkis omalgi vajadus luuletada, sest Severjanin pidas Toilat  selliseke kohaks, kus luule ise  tuleb sulle peale....mina proovisin ka , aga veel ei ole tasemel, et siia kirjutada....romantiline tunne  püsib siiani.. tundub, et männid on hiljem sinna kasvanud, sest luuletas ülistas  kuusekohinat jne.
Aga nüüd on aeg jälle laud katta, sest tuleb täna veel  külalisi, kes mind näha tahavad ja  saab jälle laulda....täna tuleb Malle kes on nii empaatne inimene, ta mõjub alati positiivselt  ja laulab imeilusasti, tal on 12-keelne kitarr..... laulab ka hispaania keeles, mõned lood inglise keeles.. kui teda kuulan, lähevad ihukarvad mõnust püsti.. mina olen talle vene- ja mustlaslaule õpetanud, tema mulle  hispaaniakeelseid (muidugi tean ainult kahte).... ka  Endel tuleb, tema on meil akordioni virtuoos (õpetab ka muusikakoolis)...  siis tuleb veel mõni mu ülikooli töökaaslane  ja muidugi Andrei+Erika... nii et õhtu tuleb mõnus.  L on praegu tennist mängimas.. ma ei jaksand peale Toila treppide minna.. samuti lõpetasin muruniitmise  jne.

                                                        luuletus originaalis

                                                    Toila promenaad

Ilusat päeva!