Milline elamus... lapsena oli meie talu raba ääres ja sai ikka vahel ühe väiksema lauka sees, hoides rohust kinni, oma jalgu siputada. Kui me külalastega seal käisime, pidasin mina seda jalgupidi vees olemist juba ujumiseks... hiljem kui ujuma õppisin, käisime ikka suveti laugastes ujumas... kuigi me talu on sealt kadunud igavikku (põletati kolhoosi kuivatis ära). meie olime Siberis ja kuna meil oli kohutav tapmine enne Siberi viimist, siis keegi ei julgenud sinna elama minna.... kui Siberist tagasi tulime oli alles ainult küün.... praegu on ainult mustasõstra põõsas (ma täna istutasin sinna kirsi ja ühe floksi)... nüüd on maja kohal veel märke.. Õepoeg, kellele maa kuulub, võibolla teeb sinna kunagi midagi.. praegu elab ta Tallinnas.
Aga tore oli seal koos olla ja oma sünnikoka aurat tunnetada.....
Olime täna seal koos õeperega ja mõned jätrltulijad ka (minu omad kahjuks välismaal). Õde organiseeris taimetundmise võistluse..... meie L-ga käisime ka laukaid vaatamas... minu omaks kutsutakse neid sellepärast, et mina armastan seal ujumas käia.... ükskord pidasime isegi seal oma synnat, siis ikka mõned julgesid ka vette tulla (muidugi kindlad ujujad), teised kardavad, et äkki rästik ujub vastu....
Ma käisin täna ikka vees ära ka, aga vesi oli külm...(ikkagi september)...kuid võin öelda, et "tehtud"!!!!!
.. aga kuna ma käisin vees paljalt siis ujumise fakt pildina ei tule...
Ilusat laupäeva õhtut teile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar