Me kohtusime jälle " Werneris" ja pikalt vestlesime...mis teha... mis teha... me ei saa oma tunnetele voli anda ja teha haiget teistele...kuigi me oleme mõlemad lesed ja armunud.. aga on inimesed, kes on aidanud meil siiani elada... ja meie eas ei tohi ju nii suuri muutusi teha... kuigi ta on noorem ja arvab, et see ei ole armumine vaid tõeline armastus... aga psühholoogid väidavad, et ka armastus u.8 aastaga tuhmub... jääb austus ja lugupidamine... tunded .muutuvad.. reedavad meid...
Mul on see kõik juba olnud ja mitu korda .... ma ei tohiks enam sellesse laskuda...
ka mõistus ütleb mulle, et ma ei tohi seda endale lubada......
Kuid me võime ju suhelda, me ju kuhugi ei kao... võime unistada teine teisest...see ei ole keelatud.....vahel ka kohtuda ja koos kohvitada.. sest napsumehed me ei ole...ma pole kunagi saanud seda endale lubada, sest põdedes aastaid luutuberkuloosi sain suured doosid streptomitsiini, mis mõjus tasakaalunärvile...hea et füüsilist puuet ei jäänud (see on proosaline märkus) ..aga armumist see ei sega..... mul on ka kainelt lõbus elada olnud ja olen optimist... vaatan rohkem elu paremat poolt...negatiivsust ei rõhuta..
Kui nalja visata... siis ei saaks me ka "Kamasutras" õpitud asju katsetada... ei ole enam nii paindlikud...unistada ju võib,,,,aga.aastad teevad oma töö....aga niiiiiiiiiiii tahaks...aga mõistus...mõistus...mõistus....
Nii et jääb poolikuks see meie "laul".. aga saame ju kohtuda ja aidata teine teisel elada...ta on erudeeritud inimene.... temaga on mõnus vestelda...see pole keelatud......aeg annab aru................................
kalli-kalli teile kõigile
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar