kurbus

Täna olen kurb...on selline üksindustunne....kuigi eile olime õe pool...sai palju vesteldud...rääkisime oma lastest ja  lastetastest....õde rääkis oma teadustööst (seotud rookatuste ja ehitiste uurimisega), kuidas selleks raha ei jätku jne.  sai ka poliitikat arutada, oleme ju sotsid..kas on hea  mõte  sots. ja veneerak.ühinemine... leidsime, et see tooks  sots-e igati kasu ja aitaks venelastel paremini  meie ühiskonda integ-da jne. jne.   oli tõesti mõnus õhtu, kuigi laulmiseks seekord ei läinud....
Ja nüüd... väljas on tuuline..pesu nööril vahepeal lausa lendab...sünged pilved liiguvad üle taeva...ja mind on haaranud mingisugune sügav kurbus...ometi mulle meeldib tuuline ilm...ja täna helistab poja...ja Tartus on harrastustantsijate võistlused, L läks vaatama (Tuuli tantsib).. aga mina ei tahtnud isegi sinna minna...
Miks vahepeal on selline kurbus? Igatsus millegi kaunima, huvitavama järele? Miks see igatsus just mind
 piinab....nii tahaks olla tavaline, reaalne.....

 Ihkan  ikka jälle lõunasse, kus saab isegi varbaid päikse käes soojendada, kui keha on juba ülekuumenenud.....
Raske on kurbusega maadelda, kui ta sind haarab....lähen lihtsalt jalutama ja loodust nautima..tavaliselt see aitab...... kahju, et need inimesed ei ole käepärast, kes suudaks mind  naerutada...
ilusat  pühapäeva