Ai-ai-aaaa

Ai-ai, kui valus! Pole elus  põlveliigese valu tundnud. Üks ja teine võtavad rohtu ja hädaldavad. Mina aga tantsisin oma põlve  haigeks. Kui V juubelil  lõõtsamees vene tantsumuusikat mängis, ei saanud mina lauast väljahüppamata jätta ja  kontsatantsu (drobi bitt) tantsimatta jätta. Tagusin neid jalgu nii vastu maad, et nüüd lonkan, oh seda lolli temperamenti küll!

 Ei tea kas jäängi lonkama?Hakkasin ruttu glükosamiini sisse kühveldama , nagu Karismaa ikka soovitab, sest L sööb seda juba mitu aastat (kuigi ta ju minust noorem). Samuti need hobusekabja möksid vaja ette võtta. Sel suvel peab ju veel mitmel juubelil seda tantsu tantsima (ikka siberit vaja meelde tuletada), ka poja juubelil kindlasti. Aga praegu hakkan kooke küpsetama, nagu kallis Alice mulle soovitas (ikka vanaema amet). kuid kes neid sööks, lapsed  kaugel, ise  ei tohi magusaga liialdada?1 Ja kui vahel ühe koogikese tahakskingi, siis on poes niiiii suur valik!
 Ka mammuke nuumab mind koogikestega üle, eriti kaneeli saiadega, mida vanasti väga armastasin küpsetada.
Hop-sa-saa, põlve ravima!

Nendel piltidel põlv veel terve....aga nüüd....ai.....ai....aaaaaaaaaaaa
kallistan teid kõiki!