kalal

Oi, eile tuli suur kala isu! Mõtlesime L-a, kas minna õngedega Emajõe äärde, kuid  tuli meelde kuidas me tundide viisi vahel seda kalakest seal ootame. Ei, see  ei sobinud, aga  L-e tuli  meelde, et tal on sõber, kes oma pere jaoks võrguga püüab. Helistas siis sõbrale, too vastas, kui kala tahate, tõmmake ise võrk välja. Mis sealt leiate on teie oma.. vau, mina läksin kohe hasarti, ka põlv juba lubab  tegutseda! Sõitsime siis kiiruga sinna.
Kui juba järvekese ääres olime,  ütles L, et mina aerutagu, tema aga kisub võrku. Oh, isver, mina aerutan, tema paadis püsti ja kamandab mind, et siiapoole ja sinnapoole ..... Mina, alandlik galeeriori, muudkui sõuan. L tirib seda jama veest välja, paat kõigub - uppumissurm silme ees ..jeesuke küll, kalaisu läks ära ....aga siis L sai  juba võrgu peaaegu paati  ..paar pisikest kalakest ka näha . Aga suur mees kõigutab paati, kogemusi vähe, kalaisu suur... kui ta võrgu lõpuks kätte sai, hõiskas rõõmust nii, et mina lendasin üle parda..haarasin paadist kinni ja kisasin, et nüüd olen uppunud...õnneks peremees tuli jooksuga appi..jooksime siis tuppa..koorisin ennast alasti ja sooja dusi alla. Oi, küll oli hea, lasin hästi kuuma vett endale selga. Tore, et neil nii ilus, kaasaegne maja järve ääres on. Aga kalakesi me ikka saime ka.

                                             meie saagikene suvila murul
Kodus hõõrusin end viinaga  veel üle ja ei unustanud lonksu ka rüübata - no küll oli kibe!
Aga nüüd lähen  kalu puhastama, sest eile olin nii külmunud (muide väga tervislik elamus), et lihtsalt ei jaksanud.
Täna nii ilus päikseline ilm ja  lauluräästas paneb oma vilet...
päikest, teile kallikesed!