On õhtu, jalutan pargi vahel....pidin täna oma  targa sõbraga siin kohtuma..tahtsime lihtsalt teine teist näha
Hea on olla kellegisse armunud ja unistada  kohtumistest temaga...hing nagu kohe vajab seda...armunud  olek on mulle omane ja  hoiab minus positiivsust...nagu näed  ümbrust ja kõiki kaunina, inimesed tunduvad parematena. Kui hea, et see võime on minus olemas ja ma ei tee ka sellega kellelegi ülekohut  - armund olla ei keela keegi -v-ölla on see võime idealiseerida teist inimest. Koos elamine muutub nagu rutiiniks. Inimesed peavad vist kohutavalt sobima, et aastaid teine teisega harjuda ja teise vigadega koos elama, samuti enese suhtes kriitiline olema....
Oi sealt ta tuleb, minu unistus , minu odeaal!

Lähme istume pingile ja see on meie pink. Nagu räägib Kersna, igal pingil oma mälestused.
Ilusaid unenägusid!