tiigike

õe suvila akna all on väike tiik...alles mõni aasta tagasi sai seal ujuda ja jube mõnus oli saunast otse vette jooksta..aga nüüd on see tiik rohtu kasvanud ja ma ei julge seal isegi jalgu kasta

Sest kui me õega viimane kord seda puhastasime, siis õde oli kummikutega, mina aga palja jalu...oh sa  jeerum küll,  õhtul hakkasid jalad nii sügelema... terve öö istusin ma jalad lillas vees...homikul vara tormasin nahaarsti juurde..ka sealt kohest abi ei saanud,  alles pikapeale hakkas saadud salv sügelemist leevendama...peale selle jama ma enam kinnikasvanud tiikidesse isegi oma varvaid ei pista..
hea veel et ma tookord ennast üleni vette ei kastnud...siis oleks vist ennast surnuks süganud...nii et rohtukasvanud tiiki võib ainult eemalt imetleda....
Täna torman jälle poodi rottidele mingit nalja otsima....L tõi mingi lõksu, aga ei tea kuhu see asetada, kuidas ta  muttile mõjub....eile prillidega uuris terve õhtu ja nüüd läks koos sõpradega uurima..
kas keegi teab mida muttidega teha? Naabrid panid endile maakütted ja nüüd kõik ümbruskonna mutid ja vesirotid tulid meile..vesirotid elavad rõõmsalt ploomipuu all ja söövad juuri...puu kuivab jne.

suur kallistus (muttidele ka)

ma läksin veel graanulaid tooma, kaks pakki olen juba aukudesse uhanud (mask ees kindad käes)...
aga  muttid on meie aia vallutanud, kassid küll võidu kaabivad aga mutinina pole ikka veel näinud