jälle armastusest

Jälle tahaks ma armastusest kirjutada....vahel tuleb selline tunne peale, et vajan inimliku armastust...hing nõuab midagi ilusat ja õrna....sõnadega ei oskagi seda kirjeldada....imelik, miks vanus ei vii minema seda igavest igatsust armastuse järele!? Miks ma ei tunneta hinges oma vanadust? Miks on mul millestki puudu, ometi ma ise olen armastanud ja mind on armastatud...samuti L-ga on meil väga hea kontakt...aga ometi hing tunnetab, et kusagil on veel midagi sellist olemas milleni ma pole jõudnud...
äkki on tõesti hing olemas ja see väljub inimesest kui ta sureb....hing hõljub siis kusagil kosmoses kuni leiab omale  mingi keha,  kuhu ta tahab uuesti siseneda  (nii arvavad mõned teadlased, ka idamaade filosoofia ei eita seda).  Kuid  mõned hinged jäävadki alatiseks kosmosesse hõljuma ja ei sisene enam kunagi  kehasse...äkki saan see mina olema....äkki on siis just minu hinges kõiki haarav armastus seal  kusagil kauges kosmoses... oh oleks see nii, aga nii tahaks maa peal veel kedagi väga armastada ja koos hõljuda õrnuse ja tunnete maailmas (äkki tantra ongi selline, mine või kursustele!?)
kuid ehk võib ka armastada elutuid asju, või loomi!? Kuid millegi pärast see ei realiseeri mu hingelisi vajadusi. Lastearmastamine on teistsugune ja see on omane ka mulle...
aga ehk on looduses veel asju, mida peaks väga armastama, olgu siis see kasvõi see ilus armas lilleke  sellel pildil....ma proovin sellesse süveneda....

Ei noh  - see on vist natukene naljakas jutt - sest ma ei tea isegi, millest  puudust tunnen!? Aga ometi on ehk kusagil samasugune igatsev ja  tunnete järele janunev inimene, kellega mind saatus pole  lihtsalt kokku viinud.....
armastust teile südametesse!