isata

Tere, täna on  ilus päikseline talvine päev! Nii imekaunis on see valge maailm aknast vaadatuna,  puud on kõik härmas ja linnukesed sibivad oma toidumajakese ümber, et ikka külmale vastu pidada, et ikka ellu jääda....
Lugesin Signe Israeli blogi, milles ta kirjeldab isata kasvamist ja arutleb raamatu "Kuningneitsi" teemal.. olen seda raamatut lugenud ja  tunnetan sama, et ilma isata kasvamine on raske ja eriti siis, kui sa isa moodi oled...ka mina pärisin oma musikaalsuse, lauluoskuse ja hingelisuse isalt..aga oma kallist isa nägin ma viimati 5 aastasena...on ainult armas pilt temast.. Väliseestlased (kes te mind loete, ma  näen seda riigilippude järgi), kas keegi ei ole kuulnud mu onust Peet Arm`ist (isa vend) sõdis sakslaste poolel, jäi sõjas kadunuks? Kui selline ime juhtuks võite mulle endast märku anda komentaarina mu blogile. Ma oleks väga tänulik.

 Vaadates isa pilti mõtlen tihti sellele, milliseks oleks mu elu kujunenud, kui isa elaks...ma oleks ehk saanud muusikalise hariduse, oleks ehk koos isaga musitseerinud (ta mängis hästi viiulit ja klaverit) jne. Õnneks on mu poeg musikaalne, ta mängib ka kitarri ja klaverit, me isegi jõuluvanale laulsime koos ja eriti mõnus tunne oli kui laulsime koos poja ja L-ga.
Ka eilsel draakonite peol sai ilusasti laulda ja  kuulata mehi  kaunilt mängimas...kahju, et ma ei saa omale napsi lubada (eks ikka need  streptomitsiini doosid luutbr.ravimisel) aga karsklase elu on isegi põnevam olnud ja odavam samuti ...Mul läks hinge, kui L-ga laulsime laulu "...Käes on taas see ainus öö..."  Üldse sain eilsest peost lausa mingisuguse kaifi....siiani mõnus tunne sees...
Kuid ilma isata on tõesti raske elada  olnud!  Aga igal inimesel siin ilmas  ju oma saatus ...