Kohvitan siin ja imetlen oma imearmast orhideed, mõtted lendavad kaugele siberisse minu lapsepõlve, sinna kus elasin väga vaeselt..oli üks ainuke sitsikleit, mida öösiti pesin, ema oli pidevalt tööl..mina valmistasin omale toitu põhiliselt jahust, mida meil oli....pritsisin vett jahu peale ja siis sain erilise vormiga jahutükikesi, need panin keevasse vette ja see supp mulle maitses...õhtuti ema tõi kummikotiga, mis oli tal kõhupeale seotud, salaja mulle kolhoosi lehmade piima.. ja kui seda piima veel supile lisasin - oli minu jaoks kõige parem söök...vau, nii kergelt oligi kõht täis...
Vangid, sõdurid elatusid 200 g leivast ja tegid veel rasket tööd ka ... aga tänapäeval, kui on kõike toiduaineid saada alates banaanidest lõpetades kalamarjaga ei ole inimesed ikka õnnelikud...paljud on stressis..paljud on millegi vastu allergilised.. miks, miks, miks?.Mul magas kass siberis kaelas ja sõi ka jahusuppi - ei mingit allergiat ei mul ei kassil? Ei mingit stressi - alati nalja kui palju! Miks inimesed ei oska õnnelikud olla lihtsatest asjadest nagu, et neil on kõht täis, tuba soe, riided seljas?
Elukvaliteet on ju nii palju tõusnud... mina tunnen praegu suurt mõnu lihtsast kohvijoomisest ja sellest et ei ole vaja iga päev enam tööle jooksta, et väljas on lumi... kõik talvemõnude võimalused..et lapsed on tublid, et mul on palju sõpru ja sugulasi, et olen võimeline veel armatsema ja armastama.. haigustest ma ei räägi... jne. jne SEE ONNGI ÕNN! Ja ise peab olema oma õnne sepp..
veel üks ilus pilt minu armsast kodust, kus ma vahel ka tuhkatriinut mängin,kui kütmisega tegelen
ilusat päeva teile kõigile
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar