krematooriumi

 -kell on kuus ja ärkasi ehmatusega, et täna on siis matus.....kuidas küll  aru saada surmast ?  "... maelan veel, kuid pole teada kunas mind hämar vaikus enesega  viib, ma hajun ja ei taastu iial, mis sest, et igal koidul järgneb päev ja kui kord kevad  tuleb jälle siia, siis mina teda enam iialgi ei näe..." kirjutas Ilmi Kolla 21.a. ja ta sureb juba  22-lt. Ka mina ei oska mõelda sellest, et mind kunagi ei ole enam siin ilmas....kuidas  läheb elu edasi, kuid mina seda enam ei näe..
Aga  na olen matnud mehe, ema... nende hauad ongi kohe krematooriumi lähedal. Ise olin lapsena Pilistvere haiglas difteeriaga minekul,  ema koos minuga  viidi juba  külma tuppa, et teised ei näeks, kuidas suren - aga imekombel jäin ellu. Mu tütar oli peale rasket avariid 4 päeva koomas (see oli kohutav,ikkagi koljumurd), aga välja rabeles ja kaitses hiljem doktorigi ära, mis on lausa ime!
.Olen surmaga elus palju kokku puutunud, küll Siberis, küll haiglates, kus palju olen vedelenud ja voodinaabrid on vahel surnud, kuid ikkagi ma  seda kardan ja see mu mõistusesse ei mahu....aga kõik me oleme surelikud....seda raiun endale ikka ja jälle pähe....igat päeva peab võtma kui kingitust!
Lähme siis L-ga matustele, kahju et lapsed kaugel... 
Tänan, et te mind loete, saan oma  rööme, veidrusi ja kurbust kellekagi jägada!