meie vaher

Meie suvila suur vaher on läinud, küll on kahju! Ta oli ilus kõrge puu ja kevadeti sai  maitsvat mahla joodud. Ja nüüd teda pole, ainult suur hunnik tükeldatud pakke... seisan ja vaatan neid puid..leinan oma  armast vaherit. Ka meie  kassidele pakkus ta  ronimise võimalust. Muidugi oli ka puu otsas   kuldnokapuur, aga sinna nunnu ja Meeri (tema meil vahel suvitab ) käpad ei ulatunud.

Vaher  kasvas elektriliinidele peale ja sellepärast  ta saatus nii otsustatigi. Palusin meestel jätta  väike postament alles, siis  suveti saan  seal kasvatada kaunist  lilleamplit.

Aga lillepeenar võtab juba ilmet, ma armastan  lilli Tootsi kombel  kasvatada, et kõikide lillesortide ilu oleks võimalik nautida...
 ilusat päeva!