karvakera äpardus

Istun siin ja loen V.Kersna uut raamatu (tõesti üks inimene kes mulle väga meeldib), nii hea oli teada saada, et ta oma raske  haiguse võitis..
ja äkki vaatan - mu karvakera selili maas, keel väljas ja ainult kähiseb...hüppasin püsti ja panin talle teise käe kukla taha ja püüdsin sõrme kurku ajada  , ma ei tea mis asi tal seal kinni oli ja ta hinge mattis, aga siis äkki  kass pööras ennast kõhuli ja hakkas hingama

Ma ei oleks ehk muidu selle peale tulnud, et sõrm kurku lükata, aga suvel ma sõin ise  ükskord aplalt õuna ja äkki suur tükk kurgus ... ei saa neelata ega hingata, pidin lämbuma..sõrmega ei ulatanud õunatükki lükata siis haarasin laua pealt kahvli ja selle varrega lükkasin õunatüki alla..issake peale selle olen üldse aeglasemaks inimeseks muutunud (elu ju kallis) ja söön rahulikumalt...ma muidu selliste kiirete liigutustega ja teen kõiki asju  kiirelt.... nüüd püüan aeglasem olla
Muidu sõbrannad rääkisid, et ma jõuan tööl käia, lapsed kantseldada (olid kodused), neile riided selga õmmelda ja külapeal laulmas ja trallimas ka veel käia (eriti Mallu imestab seda, tema ise on tasakaaluka ja aeglasema loomuga)..aga ega oma temperamenti ja iseloomu saa inimene ise valida
 karvakerakese  päästmisest jäi ainult väike armike sõrmele ,vast on see tema hamba jälg

Nüüd hirmuga jälgin, et ega Kittyl jälle hing kinni pole...sellist kogemust pole mul veel elus olnud,
teisi loomi  olen ikka vahel aidanud, nt. ükskord oli kukk jala murdnud, ma ei tahtnud, et ema ta supiks keedab...võtsin ühe sobiliku pulga ja sidusin selles sidemega ümber jalasääre ja vaata imet - nädalaga paranes, emal oli ka hea meel, et kukk ikka  nüüd karjas on, ta ei pea uut kukke külapealt otsima minema
 ilusat päeva kõigile! Akna taga aga sajab kerget lund.........