Kust on mul pärit siis selline igavene kutse - igavene igatsus ilu, armastuse ja mingi kättesaamatu järele...eks vist ikka isalt keda ma ei tundnud, ainult uduselt mäletan kui ta klaveri taga istus (mina süles) ja me kahekesi laulsime "Seal kus rukkiväli..." See on mu ainuke mälestus isast, ei valetan..mäletan veel kuidas me leiba ja soolapekki kahekesi sõime, tema lõikas selle toore peki väikesteks tükkideks ja pani ka minu leivatüki peale - see mulle väga maitses ja ma armastangi praetud sealiha siiani
Vene ajal tahtsin sõita Kaug-Itta, ja otsida Magadanis neid surnud vangide haudu, et ehk leian ka kusagil isa nime...aga seal on nad vist numbrite järgi ja ma ei saa kunagi teada kus asub isa haud ...
Ju ma temalt olen pärinud selle musikaalsuse ja temperamendi, sest ema oli tasakaalikas ja lihtne talu naine, väga töökas ja oskas igast olukorrast välja tulla...tegi kõik mehetööd ise ja tappis Siberis isegi siga üksinda (mina pidin verevõtmise kaussi hoidma)..kuigi need sead olid kevadised põrsad ja sügiseti tapeti (ema lõi kirvesilmaga sea uimaseks ja siis torkas- see oli minu jaoks jube)...ma vahel peitsin ennast voodi alla, et mitte selles osaleda ja sea karjumist kuulata, aga ema tiris mu välja ja pidin ikka teda aitama, sest muud võimalust ei olnud...
Oh issake, ma hakkasin ju armastusest kirjutama ja nüüd jõudsin seani välja...
Lihtsalt tahan öelda, et ma olen vist isasse, kuidas tema väetike seal vangis ilma naiste ja armastuseta elas? Ta ei saanud ju kunagi enam ka klaverit mängida..... oh neid sõdu küll, mis muutsid tuhandete inimeste saatust, oleks et neid enam ei tuleks!
Aga mina siin igatsen edasi ja olen tänulik, et ellu jäin ja saan omale seda igatsust, armastust jne, lubada...
kahju, et mu tark sõber ei ole kaua kodumaal käinud....vaatan vahel ta kingitusi ja mõtlen temale, tema oskas mind rahustada ja oma tarkusega tunded teisejärguliseks rääkida
tema kingitud hiinasuveniir samuti vaas
kaunist päeva kõigile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar