tihtipeale tabasin ennast mõttelt, et ma ju tajun eriti maal olles loodust sarnaselt temaga ja arutlen samuti maailma asjade üle .... vahel mõtlen. et seal kusagil kaugel tähtede taga on minule lähedaste inimeste hinged ... eriti üksi istudes ja aknast taeva poole vaadates tunnetan seda maailma suurust ja lõpmatust isegi ema või mehe lähedust kui neile mõtlen....
kuid mina ei saa elada üksinduses nagu Jaan, aga olen meelsamini maal kui linnas, olengi ju maal üles kasvanud ja ikka tunnen paljusid linde ja lillede nimesid. ja armastan igat rohuliblekest ja taimekest vaadata ja lapsena eriti uudistasin kõiki seda, samuti armastan voolavat vett vaadelda ja mõelda kuhu ta voolab ja imelik et see vool kunagi ei peatu, vahel on tunne nagu ise ka voolaksin kaasa...
armastan samuti muusikat ja laulu, olen mõne luuletuse ja väikese raamatugi kirjutanud ( siberi, maaelu ja looduse teemadel)....aga laule teha - sinnani ma ei küüni kunagi - lihtsalt pole annet
Lugesin raamatut mõnuga, võibolla mõnes asjas ma temaga ei nõustu...ikkagi peab maailma uudistega kursis olema ja seda infot saab ainult meediast....inimene on ikka karja liige ja tahab suhelda...kuid looduses olles ja loodust nautides olen Tättega sarnane, võin tundide viisi istuda oma laugaste ääres ja kuulata seda raba vaikust ja hingata seda õhku, nooremalt armastasin jala otse läbi metsade sinna minna, sest laugastes sai kuuma ilmaga ujuda..ema tolleaegsest kodust oli oma 3-5 km minna enne kui laukad paistma hakkasid..vahel võtsin ka lapsed kaasa kui nad maal olid...mina aga olin siis maal rohkem kui mul invaliidsus grupid olid ja ma tööl ei käinud (luutuberkuloos)...siis ma rasket tööd ei võinud teha ja nautisingi rohkem loodust, ka ülikoolis õppisin II gruppiga ja tööl olin psühholoogias algul poole kohaga .....Aga ma kaldusin teemast kõrvale..
mis puudutab Tätte raamatut, siis eriti meeldib see koht kus ta kirjutab tuulest ja armastusest...saarel tema elu väga oleneb tuule suunast ja tugevusest...aga armastuse kohta ütleb, et
armastus peab olema selline, "et ta su katuse pealt rebiks, et ta purustaks ja lammutaks, vahel on inimesel seda vaja", paistab et Tätte on kirglik inimene kuigi ta laulud on nii mõtisklevad ja omamoodi lihtsad...mina ka tahaks veel midagi sellist! ma olen ikka vist ka meeletu inimene ....sest olen ju saanud seda suurt armastust küll aga miks ma ikka veel seda tahan!?
armastuse puudumine on nagu tuulevaikus.....imelik mõelda, et suured armastused elu jooksul kaovad kuhugi...jäävad ainult harjumine ja kohustused...
Üldiselt mulle J.Tätte raamat väga meeldis, kohe nagu minu jaoks kirjutatud...
Mulle meeldivad Tätte laulud, eriti "mõni hetk on elus..." ja muidugi need sõbralaulud jne. Aga mulle on nad kuidagi rasked laulda,,ma ei oska neid pause pidada...kuulan ja kuulan, saan isegi pillil õige duuri järgi võtta, aga kui ise laulma hakkan ---siis pole see nii nagu vaja...aga seltskonnas ikka lauldakse tema laule, eriti "Sõbrad teiega on hea", selle lauluga tulen minagi toime ...
unustasin ennast pikalt kirjutama...
kalli-kalli
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar