surm oli silme ees

Küll ma olen ablas sööja, alati kiirustan nagu toit otsa lõpeks...see komme on mul vist pärit sellest ajast kui siberis olime...seal oli süüa vähem ja sai siis süües kiirustada..
aga täna jõin kohvi ära ja  ampsasin ühe suurema apelsini tüki (mul neelamine veel veidi valus peale seda halba bakterit, mida mul kõhus raviti)..
Ja issake, apelsin jäi kuskile kinni, hingata ei saanud...vajusin juba põlvili aga märkasin  enne haarata suure puulusika ja selle varrega lükkasin apelsini alla....olin tükk aega veel põlvili maas, sest silme ees oli must...nüüd ma tean

kuidas inimesed lämbuvad....see on jube!

Andsin endale sõna, et söön edaspidi aeglaselt ja väikeste osadega, sest mul on ennegi olnud sarnaseid juhtumeid...olen sellise kiire loomuga ja  suur kugistaja...püüan kõike ikka kiirelt teha...aga ei, nüüd hakkan sööma nagu aeg luubis....ehk lõikaks  omale noaga kohe  tükikesed valmis?


Neelamine siianigi veel valus, sest  vist tegin lükates haiget....
Ma ei tea miks ma selline kiirustaja olen loodud, õeke mul palju rahulikum - rohkem ema moodi...ju ma olen siis isasse....kahju, et ta vangis suri ja ma teda  vanemast peast ei näinud.....siin nad mul oma kihluse pildil

 Isa oli ka laulu- ja pillimees
Jumal tänatud, et mul hing sees on!!!
kalli