Juubel Imavere kõrtsis

Täna on siis  üks juubel, sõbranna - veel sellest ajast kui elasime taludes mis asusid kõrvuti, ei mitte päris aga väike metsatukk oli ikka vahel, aga emad suhtlesid ja tore oli ühes või teises talus sünnipäevi, pulmi jne.  Naabrid olid väga abivalmis inimesed, mäletan kuidas juubilari isa aitas mu tütre pulmade aeg teed ehitada, et autod paremini ligi pääseks, sest oli porine sügiskuu, naised aga olid alati pidudel meil abiks toitu  valmistamas....minu viimasel juubelil, mida maal pidasime oli Lea koos Ehaga  lausa kokkad ja jõudsid kahekesi u. 70 inimest teenindada ja kõigiga toime tulla, mina aga mängisin  naabrite pool vahel kordsu ja laulsime koos, Lea isale meeldis väga laul "Kodust läksin siis kui poisiohtu olin veel.." - tal tulid alati pisarad silma ja palus ikka seda laulu korrata - nii et sõprus on meil kaua-aegne..
Löön siis täna  tutid turri ja võtame suuna Imavere peale..mis oleks  õige selga panna..kõrtsis on algul kindlasti jahedavõitu aga  kui bänd mängima hakkab siis läheb jälle päris kuumaks

Oh panen oma armsa seeliku, millega tantsimas käin ja õielise pusa  ka, samuti veidi ehteid, tumedamalt on ikka rahulikum seltskonnas istuda, ei paista väga silma...
Aga plaanime ikka sünnipäevalast mõne laulu ja luuletusega tervitada ka, eks ikka maa ja talude
 teemal...võtame igal juhul pillid kaasa ja panin mingi plaani poppurii näol paberile ka
Kõiki ilusat!

järjekord

Juba  novembri algus ja linnud  lendavad siin puude juures ja küsivad süüa..panin neile toidulaua üles ja vaatlen nende söömist...väga mõistlikud , istuvad algul  okste peal ja siis järjekorras lendavad sisse võtavad ühe päevalille seemne ning lendavad seda jälle oksale sööma..
meie Kitty tahab ka vahel ennast järjekorda võtta ja mõne linnu nahka pista aga mina hoian     kassi toas kinni..kui linnud on juba ära söönud siis lasen ka Kitty välja...kuigi ta hiilib ja tahaks kogu aeg lindusid püüda ei ole siin (linnas) tal see õnnestunud ja ma ei tahagi seda linnu piinamist näha

 linnud on juba söönud ja Kitty on ka nüüd järjekorras, kuid tema piilub ukse vahelt...ju varesed on ta peal oma poegade kaitseks nokka kasutanud, sest kui  kass õues vareseid näeb, siis hoiab ennast nii maa ligi....vast ta on suvilas nende poegadega ka maiustanud

see siis on mu hommikuse kohvijoomise kõrvaltegevus, vahel kui vihma ei saja istun õues - linnud mind ei karda....nad saavad aru et toit nende lauale tekkib siis kui mina ringi liigun..häälitsevad  okstel ja kui ma eemaldun tormavad kohe sööma, neid ei sega isegi see kui ma kandikuga  pingil istun ja ise kohvitan....omamoodi hommikune elamus!
nüüd pean poodi salkama
suur kallistus kõigile
P.S.linnud on nii väiksed ja kohe lendavad ära kui välgatus käib, õues ei saa ka pildistada, köögi aknast tehtud pildid on nigelad..aga muidu on linde palju ja huvitav jälgida

Loen Tättet

Ostsin  J. Tätte raamatu "Vaikuse hääl" ja kukkusin seda lugema....peab ütlema, et autor on sügava hingega inimene ja ääretult loodust armastav..

tihtipeale tabasin ennast mõttelt, et ma ju tajun  eriti maal olles loodust sarnaselt temaga ja arutlen samuti maailma asjade üle ....  vahel mõtlen. et seal kusagil kaugel tähtede taga  on minule lähedaste inimeste hinged ... eriti üksi istudes ja aknast taeva poole vaadates tunnetan seda maailma suurust ja lõpmatust isegi ema või mehe  lähedust kui neile mõtlen....
kuid  mina ei saa elada üksinduses nagu Jaan, aga   olen meelsamini maal kui linnas, olengi ju maal üles kasvanud ja ikka tunnen paljusid linde ja lillede nimesid. ja armastan igat rohuliblekest ja taimekest vaadata ja lapsena eriti uudistasin kõiki seda, samuti armastan voolavat vett vaadelda ja mõelda kuhu ta voolab ja imelik et see vool kunagi ei peatu, vahel on tunne nagu ise ka voolaksin  kaasa...
 armastan samuti muusikat ja laulu, olen mõne luuletuse ja väikese  raamatugi kirjutanud ( siberi, maaelu ja looduse teemadel)....aga laule teha - sinnani ma ei küüni kunagi - lihtsalt pole annet
Lugesin raamatut mõnuga, võibolla mõnes asjas  ma temaga ei nõustu...ikkagi peab maailma uudistega kursis olema ja seda infot saab ainult meediast....inimene on ikka  karja liige ja tahab suhelda...kuid looduses olles ja  loodust nautides olen Tättega sarnane, võin tundide viisi istuda oma laugaste ääres ja kuulata seda raba vaikust ja  hingata seda õhku, nooremalt armastasin jala otse läbi metsade sinna minna, sest laugastes sai kuuma ilmaga ujuda..ema tolleaegsest kodust oli oma 3-5 km minna enne kui laukad paistma hakkasid..vahel võtsin ka lapsed kaasa kui nad maal olid...mina aga olin siis maal rohkem kui mul invaliidsus grupid olid ja ma tööl ei käinud (luutuberkuloos)...siis ma rasket tööd ei võinud teha ja nautisingi rohkem loodust, ka ülikoolis õppisin II gruppiga  ja tööl olin psühholoogias algul poole kohaga .....Aga ma kaldusin teemast kõrvale..
 mis puudutab Tätte raamatut, siis eriti meeldib see koht kus ta kirjutab  tuulest ja armastusest...saarel tema elu väga oleneb tuule suunast ja tugevusest...aga armastuse kohta ütleb, et
armastus peab olema selline, "et ta su katuse pealt rebiks, et ta purustaks ja lammutaks, vahel on inimesel seda vaja", paistab et Tätte on kirglik inimene kuigi ta laulud on nii mõtisklevad ja omamoodi lihtsad...mina ka tahaks veel midagi sellist!  ma olen ikka vist ka meeletu inimene ....sest olen ju saanud seda suurt armastust küll aga miks ma ikka veel seda tahan!?
armastuse puudumine on nagu tuulevaikus.....imelik mõelda, et suured armastused  elu jooksul kaovad kuhugi...jäävad ainult harjumine ja kohustused...
Üldiselt mulle J.Tätte raamat väga meeldis, kohe nagu minu jaoks kirjutatud...
Mulle meeldivad Tätte laulud, eriti "mõni hetk on elus..." ja muidugi need sõbralaulud jne. Aga mulle on nad kuidagi rasked laulda,,ma ei oska neid pause pidada...kuulan ja kuulan, saan isegi pillil õige duuri järgi võtta, aga kui ise laulma hakkan ---siis pole see nii nagu vaja...aga seltskonnas ikka lauldakse tema laule, eriti "Sõbrad teiega on hea", selle lauluga tulen minagi toime ...
unustasin ennast pikalt kirjutama...
kalli-kalli

salakaup

Nendes armsates türgi kruusides tõin ka veidi salakauppa....kanna-kleopatra on mul juba olemas, kaunistab suveti mu aeda

ta hästi paljuneb ja ma olen teda paljudele sõpradele jaganud...
aga nüüd ma tõin sellele lillele ka õed..nad on veidi teistsugused aga ka uhked ja kõrged, istutan kevadel nad kõik ühte kampa siis on ilus vaadata
kollasel on ainult üks õis näha, aga üldiselt on nad suured puhmakad seetõttu ka sõpradele jagatavad

kohvrisse panin ma sellesse, mis pagaazi läks, ja kuna ma võtsin väiksed lillepojakesed, siis mahtusid nad nendesse kaunitesse türgi kruusidesse ära

istutasin nad lillepotti, näevad välja väga äpud, märg paber oli ümber

nii on lood siis minu salakaubaga, aga talveti hoian neid lilli külmas toas
suur kallistus kõigile!

armas kodumaa

Sõitsime Tallinnast Tartu rongiga.....aknast avanes vaade  armsale kodumaale, kuigi sombune ja hall ilm aga kõik oli nii armas, olgu siis vanad vaksalid, mööda lendavad linnamajad või  novembrikuised sombused maastikud

Aga see on minu kodumaa ja  hingele väga lähedane...olen siin sündinud, elanud ja äratundmise rõõm oli suur kui kõiki seda rongiaknast nägin.....ei tahagi elada kusagil mujal, olgu seal siis  uhked lossid või soojemad mered....ka meil on meri ja saame alati suveti ujumas käia olgu siis Käsmus, Pärnus või Kablis.....kõige armsam on veel järveke, kus me  suvel peaaegu igal õhtul ujumas käime        pai-pai kõigile!                        

viimane öö Türgis

Istun rõdul ja imetlen  ööd, sest ei ole und, kell  viis tuleb buss ette ja siis sõidame lennujaama...öö on imeline ja  erineb  meie omast tänaval kostvate häälte poolest, kuu asendi poolest taevas, selle laulva hääle poolest mis kostab teatud kella ajal min-et (kõrge torn) ja kutsub palvetama...ei ma ei tea miks aga islam mulle ei meeldi...mul ei ole midagi uskude vastu aga see pidev laulmine ja et naised peavad 21 saj. ennast katma (kui äärmuslik IS veel trehvab võitma siis on palju julmemad meetodid sel usul)..
palmide foonil särab kuusirp, ..nii naljakas see kuukene seal  taevas..ei ole harjunud seda sellisena nägema....tähti on millegi pärast vähe....aga palmid tuletavad lapsepõlve pilte meelde ja juttu Ali Babast...ka selle röövlite laeva nimi, millega me sõitsime oli Ali Baba.....
tänavatelt kostab tihti mootorratta müra, eks noored laupäeva õhtu puhul käivad lõbutsemas...
Hea ikka et meie elame Eestis, tühja sellest päikesest ja merest, meil on nad ka suvel olemas....
Olen ikka harjunud kodumaa kommete ja inimestega...
vaade meie rõdult ühele poole ja teisele poole (pildid on päeval tehtud)

Nüüd on saadud päris palju reisida,,,8 korda Egiptuses,3 - Hispaanias...veel Itaalias, Saksamaal poega vaatamas, Rootsis mittu korda tütrel külas ja muidugi palju kordi Soomes oma sõprade juures..no Venemaast ja Siberist ei maksa rääkidagi, seal ka raskeid päevi nähtud.....vist ma rohkem eriti ei reisi, vähemalt lennukiga (südameke teeb mulle selle juba raskeks)...aga poega peaks ikka Inglismaale vaatama minema ja lapselapsed veel nii väiksed  7 ja 11, hoida neid  nii kaugelt ei saa, aga tütre omadega ma olen küll tegelenud - noh nemad juba ülikoolis....
oih uni tuli nende mõtisklemiste juures peale......
kauneid unenägusid! (kirjutatud 01.11.14)

kurss Tallinna peale

Sai hüvasti jäetud oma kauni türklannast sõbrannaga --ääretult meeldiv inimene!

siis sõidetud bussiga 120 km lennujaama.. .bussiaknast mööda vilksasid kaunid türgi maastikud ja ehitised

ja lõpuks olimegi lennujaamas  ootamas millal lennukisse pääseme ..seal olid meil ka sõbrad- imevahva eesti abilelupaar Tln-st, kes on tublid ja kasvatavad 3 last, nendega sai juba enne hotellis suhelda

ja juba lennuk tuleb ja me võtame kursi kodumaa suunas....nii hea tunne!

   

     tervitused teile kõrgelt taevast!                                 

kojusõit

Täna siis viimast päeva naudime Türgi mere ja päikese mõnu...L läkski juba ujuma, mina aga eile  lasksin kuumaga omale kogu aeg külma vett peale, samuti peale meres ujumist, sest meri on nii soolane, et silmad kogu aeg kipitasid ja külmetasin ennast ära...pea veidi valutab ja nohutan seetõttu mere äärde ei läinudki....tuhnin siin arvutis ja loen viimaseid uudiseid
Homme siis vara hommikul on hotellist lahkumine aeg läks kuidagi ruttu

see sinakas on meie oma...oli tore olla, sai soojust, ujumist , mägede vaateid jne nautida...rahvast oli igast kandist isegi Liverpoulist, kus mu poeg töötab, samast ülikoolist, pusisin siis veidi inglise keeltki...sakslasi ja rootslasi - palju oli seekord just EL rahvast..eks põhjapool hakkab vist külm juba...tore, et Eestis veel soe on..vaatasin , et novembri lõpuni...mu lilli külm pole siis veel ära võtnud ja Laur vast käis kütmas ka..naersin mammu üle, me kass on ju õue kass ja pole liivakastiga harjunud, aga nemad elavad 4 korrusel ja kassile sai liivakast viidud kuid sellega on probleeme, kass ei taha hästi liivakasti kasutada......no varsti saab jälle õue ja siis pole ka enam probleemi
Ma siis lähen kohvreid pakkima
ilusat päeva kõigile!

elu hotellis

Hotell on meil kaunis, lilleaiast meie korrusel ma juba kirjutasin..aga see on meie tuba koos voodikaunistusega

 siis rõdu ja armas marmorist trepp ja maal meie toa seinal

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

tuletasin antiikkirjandusest meelde kelle kujusid ma siin näinud olen aga vein segab mõtlemist, peale  Veenuse ja Afrodiide üldse keegi meelde  ei tule, vau sõjajumal Marss tuli küll hirmuga meelde - aga kas ta on kreeka või rooma oma, seda ei mäleta...ei ma ei tohi enam veini rohkem juua, muidu ei mäleta varsti oma nimegi..
 kuid ei saa ju lihtsalt veini vaatidest mööda minna, pealegi kõik tasuta....
ikka veiniga ikka lauluga lasen siin oma elul lennata.....
kallistus kõigile!

lilled ja meri

Meri on täna vaikne, ujuda  mõnus,  olin lausa 2 tundi mere ääres

pildistasin kõiki lilli mis nägin kui  jalutasin mere äärde...tõesti ilusad  ja oktoobri lõpus õitseb veel siin  nii palju lilli

ega ma kõiki ka pildistada ei jõudnud.....nii mõnus on siin jalutada , merd nautida, päikest ma väga palju ei võta, sest peale Egiptuse on kehale palju sünnimärke tekkinud...võibolla on see minu puhul loomulik, aga ehk olen päiksega liialdanud....
aga soolast merd ja mereõhku vajan ikka vahel, eks see lapsepõlv siberis on jätnud oma jäljed mu tervisele ja seetõttu vajan vahel ikka turgutamist......juba koduigatsus ka, aga alles laupäeval saab 11 päeva täis (täna mul blogitamise tuurid seetõttu juba teine )
Kõiki ilusat teile sinna kaugele!