PKV päev

Täna on  mul PKV päev, kõik mis ma ka ette ei võta, läheb untsu..hommikul voodist  tõustes astusin kõigepealt kassisaba peale, too korra käuksatas ja siis kadus nagu pastaldega välk teise tuppa, kui ma tallle järgnesin, et vaadata, kas saba on alles, siis lõin vastu uksepiita  valusasti pea ära...no nii,  hakkasin juba mõtlema , ehk tasub voodisse tagasi minna, kui on selline päev - tuleb kindlasti hädasi rohkem , sest loll saab kirikus ka peksa.... see on alati nii olnud kui PKV (pe-se kukkunud vend)  juhtub olema...nii ta oligi, kui õue kandikuga kohvi jooma läksin, lendasin jälle  uksepakule komistades,  no krt.... nüüd  mulle aitab, mõtlesin mina, rohkem ma ei tee sammugi...olin siis  hästi ettevaatlik ja käisin aeglaselt, vaatasin ette ja taha..muhukesele panin jääd peale. Siis veidi aega midagi ei juhtunud. tegin ilusati tule alla,et toitu valmistada,  äkki kärsna lõhn.. L  sokk oli pliidi serval kuivamas, oh jumal, miks sa mind karistad?  Viskasin suitseva soki lumme (hea, et andur veel lõugama ei hakanud, siis oleks ma kreepsu ka saanud) ja  kui läksin kuurist puid tooma, seal hüppas suur halg kõrgelt  riidalt  ka mulle  veel pähe, ai-ai..   veel üks muhk hakkas kerkima, vau, nüüd on siis peas päris sarved!!!! Mulle aitab,  ei taha ma enam  armuda ega voodist välja tulla... nüüd  loen terve päeva   Kaplinski  raamatut "Seesama jõgi".. PKV päev mis PKV päev..vaatame mis homme toob, päevad pole ju  vennad!
Issand, aga homme tulevad ju Inglismaalt lapsed külla!!!!!? Mina väetikene olen ju sarvedega..

                                              õnnetu mina...
Aga teile ilusat päeva!

kaunid hetked

Vau, mul oli täna kaunis hetk....kui hea, kui hea meel mul on, L2 käis läbi, ta  võttis minu akordioni laenuks, et mingil sünnal mängida. Saime veidi kohvitada ja juttu puhuda, ta imestas, et miks ma jälle blond olen.. ma ei julgenud talle rääkida, et tema pärast värvisin juukseid, kuna talle  tumedad meeldivad. ... juhtusin nagu sättimata olema oma  paari karvaga peas (ei teadmud ju et ta tuleb), aga ta ei teinud sellest väljagi, lihtsalt vaatas mulle rohkem silmadesse ja ütles, et mul on ilusad silmad...(kui mõnus). Siis vestlesime  leskedeks jäämisest, tundsin talle kaasa, et ta üksi on. Ta rääkis, et ei ole sobivat elukaaslast leidnud....kahju, et mul juba L olemas, kellele ma ei taha haiget teha... aga silma võin ju ikka ilusale mehele vaadata (ta muidugi minust noorem ka), kes tundub ju mulle unistuste mehena. Aga ei tohi ikka kättesaamatut asja püüda küll!  - püüda kas püüdmatud nüüdki ihkavad varksi su peod - Aga  seda hetke oli nii armas nautida ja meelitusi minu lauluoskusest jne. kuulata....mõtlesin, et aprillis Väätsale minnes võik ehk  L2  kuidagi meie sket`si meelitada, oleks ju võimalus proovidel teda rohkem näha .... kauneid hetki  veel  nautida ....

  

                                   meie L-ga mõned aastat tagasi
kalli teile kõigile!

südaöö

Südaöö on käes, nüüd on vaimude tund, aga mina pole siiani neid näinud...tahaks küll, kuid neid ei ole olemas..minu lähedastest pole keegi neid näinud ja kõik nähtused olen suutnud mõistusega seletada. Aga ikkagi on midagi sellist olemas, mis ei allu mõistusele..miks näiteks just sellel kellalajal juhtud kuskil olema, kui juhtub õnnetus, miks mõnikord saatus hoiab ära õnnetuse, nt. parvelaeva uppumise päeval mõned ei jõudnud laevale ja jäid ellu  ja selliseid asju on palju..on ikkagi  juhus ja saatus olemas, n.ö asjaolude kokkulangevus.  Miks mõni inimene sureb nii noorelt, miks  armutakse just sellesse inimesse..tahaks praegu ka armunud olla, ma teatud määral ju olengi, aga on  ikka miski aga....mul on platooniline tark sõber olemas, on L-i sõber, kes tundub idieaalne olevat (eemalt vaadatuna tunduvad paljud  ideaalidena), on L - kes on  samuti mu suur sõber....aga  hingeke on ikka nii üksik, miks? Kuigi Paganini ütles juba ammu, et inimene oma hinges jääb alati  üksikuks, sest ta on egoist...mulle see mõte ei meeldi..mina tahan omale  hingesugulast (parem hilja kui mitte kunagi), kes mõistaks ja tunnetaks kõiki asju  minuga sarnaselt, ma olen ka vist egoist....kas on see üldse võimalik?...ennem oli elu väga kiire, polnud aega igatseda, aga nüüd tekkib mul ikka see öine igatsus.. ei tea. kas teistel ka vahel nii on? Ja ei saagi teada...jääb ainult looduses hinge otsida, lilledes, puudes jne ., sest inimene on ju osa loodusest. Igal juhul, kui ma vastu  tammetüve seisan, siis tunnen  suurt-suurt rahu, või nt. lilli või maale imetlen ja muidugi metsakohinat ja  rabahõngu....hmm., tahaks sinna minna!  Peab suve üra  ootama.... ja  armas kevad ju varsti saabub , siis kõik õitseb ja tsiristab laulda...kui tore!

     

                                               varakevad meie aias
ilusaid unenägusid, armsakesed!

teda aidatakse

Ilus talvine hommik, vaatan aknast välja ja mõtted viivad ikka V-le, kahjuks  mõni inimene ei lase ennast aidata ja tahab üksi olla, läheb väga kurjaks kui tema ellu sekkutakse, aga ise ta vaevalt tuleb  eluga toime .. Õetütar oma mehega sõitsid Hiiumaale tagasi ja läksid jälle V juurest läbi, õnneks vald oli tee lahti ajanud. V oli ikka toidupakid sisse tõstnud ja läbi ukse  öelnud, et jätku kõik teda rahule. Mu õde on väga hea inimene ja on püüdnud teda  kogu aeg aidata, mina viimased aastad ei ole, sest õde ütleb, et  ma sinna ei läheks, et olen liiga emotsionaalne ja eluraskused mind niigi muserdanud (ma ei talu sõimamist ja ka teisi inimesi ei alanda, lihtsalt hakkan nutma, kui mulle midagi öeldakse) Õnneks on mu ümber olnud  head inimesed, mul on palju sõpru, kes mind respekteerivad, seetõttu olen konfliktidest pääsenud..olen õnnelik inimene! Õde eile ütles, et ärgu ma muretsegu, küll ta hoolitseb, nad ikkagi koos kasvasid. Eks suvel, kui esivanemate haudu lähme tegema, siis laseme L-ga küll sealt läbi, saan ehk läbi ukse temaga rääkidagi.  Mis teha, mis teha ..teise ellu ei tohi sekkuda niikaua kui ta ise jalul seisab . Ja Eestimaa külades palju üksikuid vanainimesi, kes ei taha oma talust ära tulla, rääkimata tänavainimestest linnas.On ka selline juhus olnud, kui lapsed on  maalt ära tulnud, jäänud ema  aknale  lehvitama, aga kui nädala lõpul jälle  jälle maale läinud, oli ema  sama koha peal surnuna lamanud.
Õde on rahulik ja minust targem inimene, ta on talviti ikka V aidanud...aga süda mulgi vahel V pärast valutab, õnneks on ta ikka elus. Nädala lõpul tuleb poeg ja minia Ingismaalt, annavad ehk nemad mõnda targemat nõu.
Aga ilm on väljas muinasjutuliselt ilus!

ilusat päeva

inimene hädas!

Ei saanud magada, mõtlesin oma täditütrele V-le, kes elab maal ilma abita ja on üle 70 vana.
Õetütar (el.Hiiumaal) helistas eile, et olid Tartu tulles läinud möödasõites teda vaatama, sumbanud  läbi lume  ta majani ja pannud trepile toiduaineid, sest V ei olnud  ukse avanud, aga aknast oli näha, et ta istub toolil. Tal on närvid haiged ja on kuidagi siiani oma eluga toime tulnud, kasvatas juurikaid ja sai rattaga poes käidud. Õemees on ainuke, kes saab temaga suhelda ja aitas tal puid teha, nüüd on ta ise  haige.Siiani olid  V-l seltsilisteks koerad, nüüd olevad need ka nälga surnud. Kedagi ta oma juurde ei lase, kohalikega ei suhtle, oma korter on Tln-s., elab ema majas. Kohalik vald abi ei anna, kuna pole nende hoolealune. Mida teha? Tahtsin juba "Rääkimata lugu" saatejuhile kirjutada, aga arvasin, et see ei kuulu ka nende kompetentsi.. Kui me L-ga sinna läheks, ta ei lase sisse, jalad on tal paistes, kummikud said ukse taha jäetud, et ehk need lähevad talle jalga. Aga temast ei ole enam poodi minejat (3km.).Kui keegi , kes oskab nõu anda, juhtub mind lugema - jätke nõuanne  com-i. Politsei sellega ei tegele, kiirabi Paidest ei lähe, psühhiaatriasse ilma pats. nõusolekuta ei panda, valla hoolealune ta ei ole, meie 80 km tagant ei saa aidata ja ta ei ava meile enam uksegi, mis teha?
ilusat päeva

paraadil

Mina sain elamuse, kui käisin paraadi vaatamas, rahvast oli nii palju ja väikseid eesti lipikesi lehvis igal pool.. me leidsime omale ikka  koha päris pläsku vastas  nurgal, nii et nägime marssijaid ja tehnikat, sest tehnika  pööras Võidu sillale.. kahju, et  orkester tuli päris paraadi lõpus, nii et sõdurid marssisid ilma muusikata ja lauluta, ka publik oli vaikne (põhjamaalased ikkagi), minu arust oleks sõdurid võinud laulda, või vähemalt mingi muusika kuskilt kõlada, muidu oli lausa vaikus, aga üldiselt oli tore meie poisse  näha! Teinekord laulgu ikka rivilaule!

                                                  dessantväelased
    Isegi päike tuli välja, kui paraad algas - tore elamus!
kalli kõigile

24.veebruar!

Täna on siis suur paraad Tartus, mida meie ka vaatama  lähme, see oleks minul iseseisvuseaja esimeneparaadil  osalemine (muidu ikka vaatan TV-st). Kui hea tunne on, et me oleme  iseseisvad, kahju, et minu isa silmad seda ei näe, ta suri kuskil siberi kullakaevanduses (teisele riigile rikkust luues) ja see riik on meie suhtes ikka veel vaenulik, arvestamata seda, et niipaljud  eestlasi seal orjas... Aga täna on pidupäev, L käis juba  Toomel päiksetõusu lauluga tervitamas ja presidendi kõnet kuulamas...

 

                                       
Kahju , et lapsed näevad välismaal ainult uudistes seda suurt isamaapidu, veidi kurb tunne , aga mis teha, mis teha,  kodumaal kõigile tööd ju praegusel ajal ei jätku..kuid õnneks poja tuleb varsti külla!
Muidugi see Ilvese liialt uhke vastuvõtt veidi häirib..ajal, kus paljudel lastel ei jätku kodus süüa, nagu eile "Rääkimata loos" kuulsin.. võiks ju selle  peo raha arvelt ka vaestele  tänavatel toitu pakkuda, oleks ehk inimlik?
 Aga nüüd pidulik hommikusöök ja siis paraadile!
Ilusat Eesi iseseisvuspäeva kõigile ja olgu ikka kõigil lastel leiba laual!

ilmus jälle

Oi-oi-oi. mu imetlusobjekt tuli jälle meile külla! Jaaa.. seekord  loobitakse  ka mulle soojemaid pilke ja soovitakse ilusat aastapäeva .Mul läks kohe tuju paremaks.. pakkusin talle kooke moosiga, L maiustas  samuti, sest toorvaarika moos on päris hea...... huvitav, huvitav, kas  see mees on ikka nii ideaalne, nagu ma ette kujutan, aga südame paneb pupperdama küll ja kõhus oleks nagu liblikad....vau, ta vaatab mind oma ilusate silmadega ja kalakülmus on tast kadunud.. mul on lootust!
 Kuid nüüd 2 L-i (tema nime algab ka L-ga) sõitsid Kuutsemäele slaalomit sõitma. Ma veel ei saa, eile hingasin lund ja külma sisse ja bronhiid ei ole päriselt veel paranenud. Kuutsemäel on täna ka veidi lörtsine.
Ma parem  lähen ja otsin oma targa sõbra üles, soovintalle ilusaid põhi ja pean veidi nõu..... kuid siis ma ei tohi küll mukitud olla, ta ei salli värvitud naisi.....hm. aga juuksed mul juba mustad.. ei, vahepeal ma neid  blondeerima küll ei hakka, sest siis kaovad need harvad karvadki mu peast ära...voh, ma jätan valge mütsi pähe ja lähen kohvikusse, kohvikus  võib  mütsiga küll olla...näis, näis  mis nõu ta mulle annab.. kui inimest tõsiselt armastatakse, siis lubatakse ju talle ka väikseid platoonilisi armumisi (platoonika pakub ju vaheldust), mitte nii nagu L arvab, et üks inimene peab ainult teisele kuuluma.. mulle see ei sobi, aga muidu on L vahva!  Kuid vahel peab  ikka  oma südant ka  kuulatama, kui see tugevamini tahab tuksuda, nagu mul praegu, nii hea tervisele ja anna positiivsust Helistan kohe  sõbrale, ta vabaneb ju  täna  neljast.. ja siis lähme  meie armsasse  Wernerisse...

                                            seal saan jälle neid armsaid `sarze nautida
Werner on ja jääb mu lemmik kohvikuks, muidugi Suudlevad tudengid on ka meeldima hakanud..
Aga nüüd siis saba selga ja kesklinna poole punuma!!
suur kallistus kõigile

nautisin loodust

                                                            nii armsad uued võsud
Täna ma nautisin loodust, esimest korda üle pika aja jõin  kohvi õues..võtsin kandiku sülle ja istusin pingile....nii mõnsa! Päike armsalt soojendas (maja lõunapoolsel küljel) ja linnud hüplesid oma toidulaua ümber, nad isegi ei kartnud nunnud, kes minu kõrval istus ja võileivalt vorsti nurus...eks ta veidike sai  ka. Oi, räästad juba tilguvad  ja lumi tasapisi sulab..varsti-varsti pistavad lumekellukesed ja märtsikellukesed oma ninakesed  lumest välja ..
 Läksin ka teisele poole maja ja tegin männikäbidest pilti...vau, kuidas  männid juba lõhnavad !

                                    väikeste käbikestega mänd
Küll on see ilmaelu ikka imelik,  vanasti, kui ma  maal käisin, tahtsin alati käbidega männioksi talvel tuppa vaasi tuua (lõhna ja ilu pärast), aga ei ulatanud kunagi  oksa murdma (maal mänd nii kõrge) .. nüüd kus  ulatan oksakest murda -  ei  tunne enam nii suurt rõõmu käbide nägemisest.. naudin küll, aga see ei paku  enam nii suurt elamust...mõned asjad jätavad juba ükskõiksemaks..mis teha - mis teha, elu on selline, kõik kättesaadav ei tundu enam nii huvitav.....
männilõhnaline kallistus!

nalja kui palju!

Oli  tore vastlapäev! Sai nalja kui palju...Laur ja mamm tulid salvokaga, nii et mina sain salvokaga mäest alla lasta, Laur haaras mu p-laua omale.. oligi liiga lumine, et minul sellega sõita..isegi  salvokaga ma lendasin.. no nii naljakas - sain südamest lumes püherdada.. nii pehme,nii valge, nii mõnus..suu ja silmad olid kõik lund täis..ei mulle meeldib ikka veel vahel laps olla!
Pärast käisime veel Toomel von Baerile austust avaldamas, tudengid olid meisterdanud  päevateemaseid lumeskulptuure. Karu ja kala kajastasid  Baeri loodusuurimuste valdkonda, aga  muna  - munaraku avastamist , seda sai lumepallikestega (sperma-d) isegi loopida, nii naljakas...

  

see on karuke (oleneb kust poolt vaadata)

Toomel oli nii mõnus jalutada..tuul keerutas pehmet lund ja J-K Petersoni skulptuuri eemalt vaadates ei tulnud äkki kellelegi ta nime meelde, samas kõik teadsid ta ütlust eesti keele kohta. Liiga harva vist käime Toomel jalutamas..
Hiljem käisime veel poja korteris ,sai seal viimast korda du`sitada..hiljem  Mammu ja Laur pakkusid kukleid ja teed. Võtsime sealt veidi  kola autosse, sest noored kolivad uude kohta, poja korter läheb  müüki....ja nii see õhtuke meil siis lõppes....
Ilusat päikselist päeva teile!