südaöö

Südaöö on käes, nüüd on vaimude tund, aga mina pole siiani neid näinud...tahaks küll, kuid neid ei ole olemas..minu lähedastest pole keegi neid näinud ja kõik nähtused olen suutnud mõistusega seletada. Aga ikkagi on midagi sellist olemas, mis ei allu mõistusele..miks näiteks just sellel kellalajal juhtud kuskil olema, kui juhtub õnnetus, miks mõnikord saatus hoiab ära õnnetuse, nt. parvelaeva uppumise päeval mõned ei jõudnud laevale ja jäid ellu  ja selliseid asju on palju..on ikkagi  juhus ja saatus olemas, n.ö asjaolude kokkulangevus.  Miks mõni inimene sureb nii noorelt, miks  armutakse just sellesse inimesse..tahaks praegu ka armunud olla, ma teatud määral ju olengi, aga on  ikka miski aga....mul on platooniline tark sõber olemas, on L-i sõber, kes tundub idieaalne olevat (eemalt vaadatuna tunduvad paljud  ideaalidena), on L - kes on  samuti mu suur sõber....aga  hingeke on ikka nii üksik, miks? Kuigi Paganini ütles juba ammu, et inimene oma hinges jääb alati  üksikuks, sest ta on egoist...mulle see mõte ei meeldi..mina tahan omale  hingesugulast (parem hilja kui mitte kunagi), kes mõistaks ja tunnetaks kõiki asju  minuga sarnaselt, ma olen ka vist egoist....kas on see üldse võimalik?...ennem oli elu väga kiire, polnud aega igatseda, aga nüüd tekkib mul ikka see öine igatsus.. ei tea. kas teistel ka vahel nii on? Ja ei saagi teada...jääb ainult looduses hinge otsida, lilledes, puudes jne ., sest inimene on ju osa loodusest. Igal juhul, kui ma vastu  tammetüve seisan, siis tunnen  suurt-suurt rahu, või nt. lilli või maale imetlen ja muidugi metsakohinat ja  rabahõngu....hmm., tahaks sinna minna!  Peab suve üra  ootama.... ja  armas kevad ju varsti saabub , siis kõik õitseb ja tsiristab laulda...kui tore!

     

                                               varakevad meie aias
ilusaid unenägusid, armsakesed!