poja juubel

Täna kusagil  kaugel Inglismaa ülikoolis peab oma  juubelit üks mees -  minu poeg....kuidas lendab aeg....ta oli armas naerusuine laps...armastas omaette mängida ja õhtuti kuud vaadata. Kui ükslord sõitsime üle Emajõe siis ta kohe küsis  - aga kus isajõgi on.?
Saatsin talle juubeliks maalide raamatu... juubelit siin Eestis tähistame siis, kui nad juulis  Eestisse tulevad.....  poja tegutseb teaduse maailmas ja tunneb sellest rõõmu - töö olevat ta hobi,  Viimati olime  koos jõuluajal  ja laulsime rõõmsalt jõuluvanale...
Aga kunagi õpetasin talle luuletuse (leidsin vist mingist lasteraamatust) : tule, tule tuppa hiir, kiisut pole praegu siin, piiksu mulle piiks-piiks-piiks, mina naeran hii-hii-hii.
Seda luuletust nad vaheldumisi õega armastasid ikkajõuluvanadele   lugeda......

Täna  mõtlen  ikka oma järeltulijatele ja  igatsen seda aega tagasi, kui lapsed veel Eestis olid. Aga eks nad tulevad  kunagi  kodumaale, küll see kodumaaigatsus (tundsime seda siberis) nad siia tagasi toob. Kuigi ajad on teised  ja oleme  EL-s, aga  lapsepõlv ei unune. Vähemalt  isa (keda poeg väga hoidis) ja vanavanemate hauad on ikka kodumaal, samuti lapsepõlve mängumaa...vast ehk täna meenutad lapsepõlve mängumaad:  karikakraid, rukkililli, rohutirts kus mängis pilli....
 Olgu pojake, sul täna ilus päev ja suur õnnetunne oma pere ja töökaaaslaste keskel!
Viigu tuul palju kallistusi sinna kaugele mereäärsesse linna !
kalli-kalli kõigile!