Käin ikka oma järvekeses suplemas...vesi on juba niipalju soojem, et hüppan pea ees vette...L hurjutab, et võin kaela murda.... aga see harjumus mul juba Siberist ja ma ei hüppa ju enam kõrgelt, lihtsalt mulle meeldib seistes jalgadel pea ees vette sukelduda - nii lihtne see minu hüppamine ongi. Aga veesoojus lubab juba ujuda veidi pikemalt.....ka pardid koguvad lähemale, kas imetlevad alasti inimest või loodavad saia? Teisi ujujaid veel ei ole kohanud ja kalamehed on kaugemal, L valvab mind ja ta väetike on hädas oma köhaga, küll hiljem jõuab veel ujuda - suvi ju ees. Ta supilinna poiss ja juba lapsena Emajõega sina peal.
Järvekese ümber on palju rohelust ja taamal lausa mets, praegu aga on niipalju konnapoegi (..suurel konnal neli jalga, neil ainult saba on...), et lähen lausa nende supist läbi...ei tea millal nad rohu peale tulevad ja jalad alla saavad?
Küll on õhtuti mõnus tunne kui oled pehmes vees käinud ja päevatolmu maha pesnud, dush ei anna seda effekti! Ja see järvevee kevadine kargus muudab mind kohe 10 a nooremaks, kui mõnsa!
ilusat päeva teile, kallikesed!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar