Kui mees suri, käisin veel tööl ka, lõuna ajal toitis teda naabrinaine. Ta ei saanud lõpuks enam hingata, siis sain mõned päevad vabaks. Viimasel päeval kutsusin kiirabi. Arstid oleks ta haigla viinud ja veel vereülekandeid teinud, aga ta raputas pead ja ma rahustasin teda, tegin ise talle veel hiljem tazepami süsti ja ta lahkuski samal ööl...
Hiljem, tütre äia (lapsed olid ju meil koos Rootsis) põetamise aeg oli mul juba seltsiks L, siis oli kergem. Olid juba valuplaastrid olemas ja viimased päevad kui ta enam kontaktne polnud, antsin talle lusikaga morfiumi ja vett peale kui jälle oigama hakkas. Istusin ta juures ja mõtlesin elu-surma üle, kuid viimasel päeval kiirabi viis mu ära,sest hakkasid endal rütmihäired...öösel ta suri kui mina oma elu eest maadlesin ja mind hiljem sondeeriti.....
Oh ei taha sellele kohe enam mõeldagi... aga täna mõtlesin ja imetsasin ise ka kuidas ma selle kõigega toime tulin....aga ei olnud ju teist võimalust... hiljem ma ei julgenud seal korteris enam elada...müüsin maha ja ostsin 1/3 maja omale, kus on ruumi kõigil külas käia ja ei ole liiga soe ja kuiv nagu Annelinnas oli.
Elu ja surma mõtteid oskas I.Kolla oma luuletusega "Nukrad hetked" kõige paremini edasi anda, ma olen vahel seda ka matustel lugenud... "......ma olen ise nagu õhtukuma, veel tuksub minus iga verepiisk, veel elan ma, kuid pole teada kunas mind hämar vaikus enesega viib. Ma hajun ja ei taastu iial, mis sest et igal koidul järgneb päev...." Ta oli mu mehe täditütar ja suri 21 a.
No nii, lüllitan ennast jälle elu lainele ja võtan akordioni (oma lohutaja) kätte et sellest kõigest üle saada, sest .... ma elan veel ja pole teada kunas mind hämar vaikus enesega viib..... ja täna on ju tantsima minek!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar