Vaatasin eile ktv-t Malahhovi saadet sellest kuidas ühe lastekodu 19 a. jalgadeta poisid võitsid miljoni tehes kätel igasuguseid keerulisi numbreid (isegi hoides teist ühe käega õhus) ja isegi tantsisid.... nende trikid tulid esikohale ja üks neist treenib käsi, et jõuda kaugemalegi....nad võitsid täiesti tervete inimeste andekuse võistlusel...kuid nende suurem soov ja unistus oli leida oma emad, see on ju inimlik soov... kuid kahjuks nõuka ajal sandina sündinud inimesi ei aktsepteeritud....kohutavalt kurb oli vaadata nende kohtumisi emadega (kel oli hingel suur süü koorem), sest üks emadest oli teeneline õpetaja...aga kui ta oleks tookord vastsündinu kaasa võtnud, oleks ta pidanud maksma kinni 3 oppi, mida oli võimalik teha ainult välismaal ja hiljem seda jalgadeta poissi hooldamai. Töötada ta ei oleks ju saanud, ta oleks pidanud kerjama, abirahad olid 0 lähedased....ma ei saanud pisaraid pidama ja nutsin,nutsin. Malahhov teeb saateid nendel teemadel, millest ei saa vaikida....- au talle MILLINE TAHTEJÕUD PEAB INIMESTEL OLEMA, ET ILMA JALGADETA teha trenni ja võita miljon.
Inimene peaks õnnelik olema, et ta näeb, kuuleb, räägib, käib ja üldse elab!
Peale seda saadet hakkasin kuidagi rohkem hindama elu väärtust ja õnne et olen tervena sündinud....
Et kuidagi oma tuju tõsta hakkasin imetlema oma siniselt kaunistatud akend ........siis otsustasin, et teen õuest pimedas ühe pildi
.... selleks, et aken paremini pildile jääks kustutasin kõik tuled ja prillid ees must jope seljas (ärge unustage mu musti juukseid) avasin pimedas oma ukse ! Samal momendil ülemised naabrid avasid õueukse ...ja siis käis üks suur mitmehäälne kiljatus, nemad pidasid mind millekski koledaks (must pea) mina aga ehmusin nende peale...oh seda õnnetust kui sind kuradiks peetakse! Siis kukkusime kõik koos naerma, isegi väikepoiss oli ehmunud....õues trepipeal küsis veel pereisa, et kas ma olen ikka mina..
pai teile
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar