kirbujaht

Oh jessus maria küll..kui ukse avasin siis tormas sisse üks nälginud kassipoeg..oh aeg küll ribid kõik olid näha..viisin siis talle piima esikusse ja võtsin korraks sülle, et vaadata kas  kirpe ka on..tundsin kohe käe peal midagi hüppamas..läksin ruttu tuppa, et prillid ees uurida seda väikest looma ja väikseid kirpe   kuid kassid mõlemad tormasid mulle järele..no seda targem - meie pikakarvalisel kirbud veel puuduvad !?..sain selle pojakese kuidagi välja tõsta...kuid juba ihu sügeleb...võtsin riided seljast ja läksin aadama ülikonnas  neid õue kloppima siis vaatas naabrimees üle aia ja ütles "tere", seisin kui soolasammas ja lasin oma vanainimese ilusat keha imetleda  siis äkki kiljatasin ta tormasin koos kasside ja kirpudega tuppa tagasi ....ah seda jama ei oskagi kirjeldada...aga nüüd sügame kassiga ennast  võidu ja mis seal põranda vaipkattetes võib veel olla!?
Ma ei tea kuhu mis mürki panna, kassile küll kõrva taha, aga kuhu endale?vist tutile ja pähe, sest kirbud elavad ju ikka  karvades Ja kuidas prillid ees need  väikesed loomad vaipadest kätte saada?

Juuksed on hirmust püsti ja meel kurb
Aga see hulkuv kassipojake  ootab ukse taga ja ma ei tea mis teha..kas kutsuda need loomapüüdjad selle väetile  nälginud olendile või püüda vaadata, kas kass on isane, siis hariks ta puhtaks ja jätaks ta seltsiks  Kittyle, sest Kitty oli ta vastu nii sõbralik ja mängulembeline..siis oleks mul varsti ju kassikasvandus, ei   see ei lähe
Aga Kitty peab vist kuuma veega üle valama....ei ta ajab sõrad vastu.. Helistan L-e, las toob kirbu mürki....aga see pojakene seal ukse taga  nii kurvalt südantlõhestavalt mjäub -  mida küll teha!?
Eile oli nii ilus romantiline käik noorusesse - käisime käsikäes üles ja alla mäest---aga täna kohe hommikul vara sellised negatiivsed emotsioonid....ei noh  elu ju lainetab
armast päevakest!