öised mõtisklused

Vau, ilm on vihmaseks läinud...sain täna lausa märjaks kui linnas käisin...sellist imet veebruaris nagu ei mäletagi...ja maraton jääb ära..ka meie sportlastel  Sotśis kõige paremini ei lähe...kuidagi palju negatiivset sajab kaela..
 hea et eile tantsimas käisime, sai seda negatiivsust veidi maha raputada... sellise ilmaga peab vist armuma...eriti hea oleks see südamele - tunda jälle seda väga positiivsust ja energiat tootvat tunnet...
ot-ot,  tuleb meelde see meeldiv mees, kes samuti vihmaga jalutas ja  mind lõbustada püüdis... no  miks ma küll  vedu ei võtnud!?  Oh seda  truuduse jama küll...see  tõmbab kõikidele headele kavatsustele kriipsu peale...jah see mu karupojake ei elaks truudusetust üle...
Praegu istun siin ja kirjutan - ei ole lihtsalt und! Nii tahaks midagi uut, põnevat ja erutavat sündmust või tunnet nautida!

See on pildike eelmise aasta emadepäevast, kui mammuke mulle pirukaid tõi....
aga praegu tahaks ise kellelegi pirukaid pakkuda ja rõõmu valmistada...oh miks on see ilmaelu nii keeruline...miks peab inimene nööri mööda käima kui võiks ka vahel sik-sakke vahele teha...
olen üks igavene rahutu hing ja tunnen et "... mu süda valutab ja mulle  vähe on kõigist sellest, mis on seni köitnud mind..." I.K.     Ilmike, sa  oled mu laste sugulane ja imekombel oskasid kunagi tunda sama mida mina  aastaid hiljem tunnen....
Ei saagi kunagi teada. kas on  kuskil veel keegi, kes samuti januneb armastuse, õrnuse, helluse järele..oma teisiku järele (inimese järele kes oskaks seda kõiki  pakkuda just nii nagu mina...mitte teisiti)...."Ma tean, et kusagil on uued rannad, ja uusi sündmusi võib tuua päev..mu igatsus mind sinna kannab ja oma ekslemisel lõppu ma ei näe...."
...ma olen tulnud järeldusele, et keha vananeb, aga hing ei muutu - ta püsib samasugusena- miks ta kuramuseke ei võiks ka vananeda ja rahuneda!?
 kui mõelda mu emale, tädidele - siis neil küll selliseid  hingevalusid ei olnud...nad olid lihtsad talunaised  sukeldunud oma argipäevastesse töödesse ja tegevustesse...
aga eks see ole siis  mu isa, kes mind sellise keerulise hingeeluga kostitas ( ta oli muusika- ja laulumees).....oi ta klavergi vedeleb  kusagil maatalus - selle restaureerimine käis mulle  üle jõu....
nüüd on juba hilja....
.siin ma siis nüüd üksi nukrutsen..kahju isake, et ei saanud koos sinuga enam  kunagi  laulda nii, nagu ma 4-a. su süles istusin ja koos  laulsime oma Rukkivälja.... puhkad kusagil siberis Gullagi aladel  ja su laps ei saa sulle kunagi lilli hauale tuua.....
lähengi siis nende mõtetega, et just    sina olid  minu kõige suurem hingesugulane,  magama.......
head öökest kõigile!