laupäev, 12. november 2011

isatalu

Täna saab laulda, sõbrannal synna....tantsida ka vast... aga L tuleb hiljem... nad laulavad A.Ritsingule... tal juubel.....kõik Lõuna-Eesti koorid on koos... ....aga mina kahjuks  ei jaksa kahele poole minna.
 Homme tahaks  maal käia.....sügisene visiit isatalule teha (ematalu on ju hävinenud)... maal tahaks tunda seda  maahõngu ja vaadata raaguspuid... samuti oma mändi, kus vahel  rähngi  toksimas käib...

                                                kevadene pilt
....Ei saa ma jätta tulemata siia
kus  kõikjal vanemate kätetöö ja vaev
ei suuda aastad seda minult viia
siin loodust ikka sädelemas näen....

kaunid laupäevased tervitused teile!

reede, 11. november 2011

Lapsepõlve mänguasjad

Loen ikka vahel teiste  blogisid... täna mulle torkas silma Katarina küsimus ("Katarina mõttekodu" - mis mulle tohutult meeldib, kirjutab väga huvitavalt!), et kas mäletate oma lapsepõlve mänguasju...
Mõtlesin minagi oma lapsepõlvele ja tuli meelde, et Siberisse kaasa sain võtta ainult oma  isa tehtud puust hobuse.... olid veel meil takust nukud, aga  neid ma ei leidnud ülesse..meil oli vaene talu, ema üksinda pidas, sest isa oli juba  vangis, enne metsas peidus..jne. ...  meid viidi Siberisse kui "poliitilisi",  isa oli ju "Omakaitses" olnud... nii mul ei olnudki tol ajal rohkem mänguasju,(eks  ajad olid teised) aga selle puust  tehtud hobusegi kinkisin ma  loomavagunis ühele lapsele, kes oli väga  haige....
  Memme takkudest  tehtud nukud olid küll väga armsad... aga ma tol saatuslikul hommikul ei leidnud neid kiiruga ülesse
.  Tavaliselt mängisime me õega  karjamaal puude lehtede ja lilledega , kui lehmi karjatasime, kui maad  hobusega rullisime, siis jooksis sälg me kõrval, vahel vaatasime  linde taevas...linnud  lendasid me kohal, et mullast ussikesi noppida ...
Meil  ema tegi üksi kõik talutööd  ära... memm oli juba 80 ringis (tegeles rohkem söögitegemisega)... vendasid ega teisi mehi  majas ei olnud...
Nii olid lood tol ajal laste mänguasjadega......hea, et ellu jäime,,,,
Kui tore, et nüüd on  lastel palju võimalusi õnnelikud olla!
                                                  minu armsakesed (puudub Laur)
kalli-kalli

neljapäev, 10. november 2011

kahekesi pingil

Kui armas oli teda jälle näha...näha inimest, kellega Kaukaasias Noa tippu vallutasin, kes on mu jalge ette toonud sülemi sireleid, kes on minu heaks teinud midagi väga suurt...jne...jne....
    ...kahju, et me käime erinevaid radu ja ma ei saa olla alati  su juures!
 Me kohtusime  oma armsal pingil kiriku juures... väga armas koht..kahekesi pingil...
Aeg läks nii ruttu, et ei jõudnudki kõigest rääkida.....päike  säras  ta soojades silmades...samuti  kirikukuplitel  ja veel kollastel sügislehtedel, mis veel riisumata......
Mu armsakesel lähebhästi... tööd on.. maja on jne....
  .... aga ka tema  igatseb  mind  ja minu lähedust....mis teha...mis teha.... saatus  selline!
Kuid need hetked ja õrnutsemine on kaunid  ja annavad   mu elule palju juurde...ja ma ei tahagi  kedagi  teist.........  mul on olemas armastuse hetked -  see on õnn!!!!
Jälle tuleb meelde Paganiini, kes ütles , et on olemas ainult õnne hetked....püsivat polemagi..
Aga nii  hea, et need õnnehetked ka mind valgustavad .....
                                               õnnehetk on nagu see imekaunis õis
soovin seda teilegi...olgu palju õnnehetki!

hallad

Kui täna aknast õue vaatasin  oli maa valge.... esimesed tõelised hallad... väga soe sügis on olnud!
                                                
Eile ootasin mardisante, aga nad ei tulnud...ise ka  ei  tahtnud  jooksma minna, kuigi eelmisel aastal me V ja L käisime kitarrid üle õla... nii vahva oli....käisime ikka tuttavate pool..
Aga  õues on siis nüüd juba loodus oma ilusa rüü maha visanud...kuigi sel aastal oli seda ilu pikalt... isegi püramiidtamm on lehtedeta.... vahel on tal veel kevadel lehed küljes..
   Aga selle tamme otsas on väike majake, kus vahel pesitsevad linnud... hea, et me maja on teest kaugemal ja alumine korrus minu ja L oma...ja lõunapool maja õu on päris privaatne...põõsad, vaarikad...kreegipuu oksa külge  sidusin ma täna lindudele toidumajakese... panin ka peoga  sivkasid...
                                              tere tulemast, linnukesed!
Nüüd lähen linna  südamesõbraga kohtuma, meil on  niipaljust rääkida...
Ilusat päeva teile!

kolmapäev, 9. november 2011

ehmusin

Oi, ma ehmusin poolsurnuks, mõtlesin, et mu kass hakkas minuga rääkima!
Kuna ma oma  mobla Vahemerre uputasin, siis mammuke tõi eile mulle uue.... aga see on Sony Ericssoni üks uuemaid väljalaskeid...  nii palju nuppe, et ma  veel ei orienteeru....
Tulin koju ja vaatan, mu nunnu nii huvitavas poosis lamab voodil .....  vaja kohe pilti teha (seda ma juba oskan)... aga minu sõrmed suured... nupukesed väikesed ja kui ma vajutasin - äkki hakkas keegi minuga rääkima.... ma suurest ehmatusest küsisin. et nunnu, kas sina või?...   Oih, siis hakkas sõbranna  telefonis naerma, et mis  ajast saadik ma juba  kassiga kõnelen? Saime mõlemad naerda.. sest tema oli päeval mulle helistanus, ju siis nr, ette jäi........minu enda nr. jäi  küll samaks,  aga teiste omasid ma  ei ole jõudnud veel sisse toksida...seetõttu ei osanud ka kõnet oodata..
Aga pildi nunnust sain ka
                                               rääkiv kass (tuhmivõitu.... aga koos kõnega)
kalli-kalli teile

tere päike!

Päike!  Üle mitme päeva  särab  päike otse mu kaunite lillede peale, paitab mu põske, kui ma kirjutan,  muudab ilusamaks mu loodusemaali (siberikaaslase maalitud)...  samuti Arviku ja Sarviku pildi (kes naeratavad mulle Inglismaalt).....
                               
ka nunnuke tuli aknalauale päikese kätte sooja... kui mõnus!!!! Päike toob naeratuse näole, viib mured, muudab inimesed sõbralikumas,paremaks.....
Uih, eile  käisin kohvijahil (Prismal synna), ostsin 8 pakki (saan sõbrannadele anda -nad ju tööl-  samuti miniale  jõulukingiks)...ikkagi poole hinnaga....inimesed on  vaesed.... nii trügivad.. ka mitmed tuttavad on töö kaotanud.. kahju..kahju...
Mis sellest isegi rääkida, kui Soomes on palgad 3 korda suuremad ja hinnad meiega samal tasemel.....
Loen tänast "Päevalehte"- see mulle meeldib.. L tellis vanasti "Postimeest", aga kui  Veerpalu kohta artiklid ilmusid, siis lõpetas tellimise... me ikka austame Veerpalut ja imetlema tema saavutusi - ta on nii tubli ja 4 last on ka suur vara!
  Aga mina tellin kogu aeg "Päevalehte", minu arust kõige asjalikum....hakkangi nüüd  lehte lugema..
päikest teile!

teisipäev, 8. november 2011

paitamine

Hea kui keegi aitab sul valust üle  saada... minu mammuke  tuli kohe mind vaatama ja sain talle kurta... jagatud mure - pool muret,,, muidugi  mammu naeris, et ikka minu eas sellised  üleelamised.. lõpuks ajas ka minu naerma ...siis me koos naersime  ja enesetunne läks kohe  paremaks......surnuaias ema haual polnud ju kellekagi naerda ja siis ma  lihjsalt nutsin.............................
Aga tuldi ka vabandama     ja teatud moel....mulle   toodi ilus orhidee,mis on  kaunis lisa mu kollektsioonile.....aga kõige parem on ikka õrn silitamine... tohutu  õrnusega  saab  löökidest üle....ja seda ma sel õhtul sain piisavalt.....kahju, et ma  asju vahel nii traagiliselt näen.......
  Noorena, kui mu sõbrannad vahel kurtsid, et nende mehed ei oska head olla.... siis  mina arvasin, et peab oma lapsi vähemalt õpetama õrnad  ja head olema... et poegi peab nii kasvatama, et nad oskaksid oma naistele paremad olla..
..Kuigi ma täna käisin poes...  on  jalad ikka veel nii nõrgad...rinnus nagu kivi  ja silmad  märjad... miks  ma nii õrna  hingega olen sündinud,  noh miks!?....nii raske  on sellistel elada....ja õrnu-häid mehi on ju nii vähe...
Aga  vast hakkab mu optimism tagasi tulema  ja  aeg parandab  haavad...
   .... lähen suvilasse....  töö  ravib....
                      kõik loomad tahavad ikka paitamist, isegi Punapea Meeri,  rääkimata siis inimestest.-........
pai teile kõigile

esmaspäev, 7. november 2011

elu lainetab..

Oh, see eluke lainetab... vahel on palju rõõmu... vahel palju kurbust... ka mina sain eile väga-väga  haiget... käisin lausa  oma ema haual nutmas... mis teha - mis teha... ikka juhtub nii, et keegi lähedastest teeb sulle haiget!!! See on nii valus!!! Ei tea kuidas sellega toime tulla!?   Kahju, et ma nii emotsionaalseks olen loodud (olen vist isasse) kuid nägin teda viimati  5aastasena.....
Aga ma olen ju igast olukorrast välja tulnud....eks ma  tulen ka seekord toime... mu elurõõmus loomus ju aitab mind!?
On hea, et saan samuti kirjutades oma valule leevendust.....Aitähh, et sa , päevikuke, mul olemas oled...
Kui mõelda, siis omateada ma teistele  teadlikult  haiget ei tee.....aga eks ole ju sedagi elus juhtunud... me oleme ju  ainult inimesed....ja igaühel oma ego olemas.. eksimine on inimestele omane (erare humanum est)......
Siin ma siis olen üksinda  oma nutetud silmadega...
Eile sain kuidagi hakkama... kirjutasin palju reisimuljetest jne.  aga täna!?  Ei tea.....
Eks ikka pill tuleb  pika ilu peale...pärast ilusat reisi  jälle argipäev....

                                                    vaatan neid ilusaid lilli

                                            ja pilte, kus rahvale nalja teeme - läheb kergemaks....
Kahju, et lapsed kodumaal ei ela.....
kalli-kalli kõigile                           

pühapäev, 6. november 2011

veel plääzitamisest

Vai- vai  kui mõnus oli seal Llores de....-is  plääzitada....küll siin, küll seal pikutada ja vahel ka vette hüpata...

                             
                                            basseinis  
                                             hommikul oli hea lille imetleda

Aga lainetes maadlemisest mul  tuleb  veel pilte, kui mobla korda saame...
Nii tore on soojast Hispaaniast sattuda Eestisse--- hingede kuusse...veel ei ole lund... veel ei ola väga külm...veel lähen homme linna jalutama, sõpradega kohtuma... eile olime Tln-s matustel...see võttis mult palju energiat---ääretult kurb on kedagi ära saata.....
kalli-kalli


                                 

kalmistul

Nagu mul kombeks käisin ka hispaanlaste kalmistul jalutamas... see lausa hämmstas mind.. hauad olid teine teise peale ehitatud ja neid oli palju koos...ma algul vaatasin et nagu mingid majad... siis akendes nägin lahkunute pilte ja daatumeid....laius oli kirstu pikkune.... mõtlesin omaette.. kas seal surnuid palsameeritakse või kuidas.. urnide jaoks olid ruumid liiga suured ?  Küsida polnud kellegi käest......
                                          
Palju oli kauneid  kivist hauasambaid  ja lausa terveid  hauakambreid.. vast rikaste omad..

                                             väga erinevad põhjamaade omadest

    Kirikusse, mis oli omaette vaatamisväärsus, sai ka meie poolt küünal pandud    
pai-pai