reede, 13. veebruar 2015

siid on parem

Ei mina saa magada sellel suurelt reklaamitud villasel, olgu kasvõi meriino lamba oma....terve keha kiheleb ja siiani sügeleb (ma ju ülitundlik), kuigi juba 3 päeva magan oma siidist voodipesu vahel (maalt naabrite kingitud, Lea-tänud sulle)....nii hea tunne ja libe, isegi padja on mul siidist kattega
ka kamina toas on mul siidist voodikate ja padjad













Nii et ma olen suur siidi armastaja.....aga villaseid mütse kindaid on küll mõnus külmaga kanda..
oih, pühapäeval lähme sõpradele külla, seal on kõik laulusõbrad koos ja saab siis südamest musitseerida, ei mäleta kas neil akordion ka on, Andrei on rohkem kitarri ja laulumees, proua ka armastab laulda rääkimata kõigist teistest, kes me kokku tuleme..tavaliselt on sõbrapäeva peod meil olnud (suured ruumid), aga seekord on tore sõprade poole minna....ma nii armastan pidusid! Eelmine pühapäev käisime tantsupeol..
nii et me tegeleme kolme spordialaga: ujumine (Auras), tantsimine ja suusatamine, iseasi kui palju ma jaksan seda teha aga kaasa ma löön, siin peab jälle L-i sportlikkust kiitma, ta käib  ka sõpradega Kuutsemäel slaalomit sõitmas....kui mu luud terved olid siis ma  siberis ka tegelesin sellega, isegi trampliinist hüppasin koos poistega ..aga peale luutuberkuloosi hoian oma konte, et mitte kipsi jälle sattuda....siin ma olen 2 aastat voodihaige olnud (Hiiul)
Tegelikult peaks need kurvad asjad unustama, aga  tuli jutuks miks ma nii sportlik pole kui L...pealegi kui ma poja sünnitasin jäin uuesti haigeks ja olin veel aasta Hiiul, ning veel mõne aasta  1-2 gruppi imvaliid (süstisin ise endale streptomicini), Ülikooli  psühholoogia kateedrisse läksin tööle algul poole kohaga, sest olin veel teise grupi invaliid
Oih ma lõpetan selle enese haletsemise, tegelikult olen ma rõõmsameelne ja positiivne tüüp...tahaks veel nagu armudagi.....armastus on imeline tunne parandab kõik haavad ja viib su nagu lendu....
peaks vist raamatu kirjutama "Mehed minu elus", sest  neid siberiteemalisi eriti ei loeta, ka "Maal metsade keskel" on juba minevik..eks  need raamatud ole kõhnakesed rohkem nagu juttukesed..aga kuna ma lahkunud J.Peegliga kõrvuti elasin ja talle esimese raamatu "Lapsena Siberisse" käsikirja näitasin, siis ta kiitis selle heaks ja ütles, et kõnekeeles võib ka kirjutada, ongi   huvitav...samuti ajendas mind kirjutama poja dokt. töö  "Eestlaste tagasiränne", kuna mina olingi siberis olnud ja sealt tagasi rännanud..pojal oli ka "Eestlased maailmas", ta tegeleb üldse inimgeograafia probleemidega  aga elab kahjuks kaugel meretaguses kuningriigis....1 aprillil on neil kodumaale tulek, siis on lastel koolivaheaeg...Inglismaal on kõik teisiti
Uih kus ma kukusin kirjutama, tuligi on kaminas juba kustunud..
ilusat päeva!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar