suuskadele!

Täna  suusatama,   pean vist neid    määrima hakkama....L see laulab terve päeva sest tahab  laulupeole pääseda, kõik koorid ei saagi ju...nii et suuskade hooldus täna minu teha, kui pidamis määret palju saab siis võin üle pea ka lennata, hea et enam neid tõrvama ei pea nagu vanasti puusuuski...plastikud ikka head ja nendega palju kergem sõita
kuramus küll täna on ju Atlantises keskealiste tants ka...peale suusatamise peab ju sinna veel jõudma.

Slaalomisuusad on L omad, temale on Kuutsemägi kallis, mina sõidan seal tavalist  maratonirada (võrratu loodus)...ma siis lähen tegutsema
PS (Hei Sue, how you live, I tink about you....I am in  facebook , it`s very interesting)
kalli kõigile!

naeran südamest

Naeran  südamest ,  loen tänases EPL-s ertiklit Raisus tänav (A.Kivirähk)...no oskab mees alles kirjutada...muidugi olukord S-Karja tänaval on  tõesti jama...kui kohalikud peavad esikus magama, kõrvas tropid jne. aga autori sulest kirjutatuna ajab see  mind tõesti naerma . A.K oskab seda kõiki nii kirjeldada, et tunned nagu oleks ise seal ja elaks seda üle...aga kuna mina  võtan kõiki  seda nagu omal nahal, siis lausa naeran ka  ise enda üle..

Oi,  ta panin seda kõiki nii talle omase huumoriga ja tõi näiteid ka Tartu  hiinalinnast, kus ma olen ise korduvalt neid räuskajaid ja purjus inimesi näinud..
Soliidsetele välisturistidele jääb tõesti Tln- kesklinnast kohutav mulje..hea et linnavalitsus ikka seda segadust püüab lahendada...paljud venelased ei oska tõesti viina võtta, tahavad kohe klaasi kokku lüüa ja ära juua...ma naersin alati, et nendega ei  saagi juttu ajada,  valame klaasi täis lööme kokku, tema joob kõik ( po stakantsiku i do dna!) ära ja ongi kutu -  no kellega sa siis vestled  või suhtled enam... üldiselt olen sellega kokku  puutunud nii Siberis kui ka Eestis.
tsaukat, ma naeran edasi!

varvide harmoonia..

Joon kohvi ja äkki avastan kui ilus värvide harmoonia mu ümber  on...
Issake, kuidas mammu kingitud kleit ja Jõuluvana toodud sussid sobivad  suhkrutoosiga, mille üks sõbs mulle ammu kinkis...ma armastan kingituid asju ja  sobitan neid omavahel

Ja nüüd istudes sooja kamina juures imestan, miks kass  nii turri on ennast tõmmanud...selge ta  laseb oma karvakesed laiali, et nahale soe õhk ligi  pääseks...või nii,    see on siis tema sooja nautimise viis..

ta on nii naljakas  nagu mõni monstrum oma pügatud ja turris karvadega....ei tea kui karvad jälle pikaks kasvavad, kuidas ma neid siis hooldama pean,, kui ta õues jookseb siis  hakkavad talle männiokkad ta  muu sodi  külge..äkki on ta tõu kass ja peab teda  ainult toas hoidma!?
Ma imestasin, et sügisel talle selline suur kasukas selga kasvas, suvel oli ainult saba  suur karvatutt..eks tal ole vist raske lapsepõlv olnud - ei tee ta mäu, et löö nurru (häält pole) ja ema ei ole teda isegi silmi õpetanud pesema..kui piima joob siis ma pean lõuaalust kuivatama nagu beebil...
Aga põrandakatte- väikse tabureti värvidega ka Kytti värv väga harmoniseerub...
Leidsin veel ühe põneva asja, õmblesin oma 40.a. sünnaks tütrele ja endale  mummulised kleidid,  ka omamoodi harmoonia...

aga ilusat ärkamist teile, mina naudin juba oma kaminat!

tantsu mõnu

Nii hea tuju kohe kui tantsimas käidud - kõik lihased läbi töödeldud.. seda saab kõige  paremini muidugi rocki tantsides teha, L tõmbas mind isegi jalge vahelt läbi, ainult laskis liiga vara lahti ja ma pidin käpuli paa lõpetama...rahvas sai naerda ...kahju ainult et tangot ei mängitud, me tulime enne lõppu ära, siis oli juba  rohkem  noori ja tantsiti vähem peotantse ..
siin me siis oleme

ja siin on see saal, kus pidu toimus







siin  noored tantsivad hip-hopi

pidu läbi ja koju minek...oi-oi  mu jalad!!!!









k a l l i !

linnukesed

Päikseline hommik, vaatan aknast välja..vau, kui palju linnukesi  söögilaua juures  ootamas..läksin ruttu ja panin neile  sivkasid, uhh kus lendas neid igaltpoolt kohale..

haarasin  mobla, et pilti teha...noh kus sa sellega - linnud kadunud kui tina tuhka...üks on ainult majakeses ja mõni oksal - päike paistab ka otse silma ja  ei näe neid isegi..
Aga mul on kotitäis kestadeta sivkasi, õekene kinkis Jõuludeks öeldes, et see on su linnukestele, ju ta vahel mu blogisse salkab et teab mu linnumajakesest

aga minu süda vajab ju ka neid mikroelemente, mis sivkad sisaldavad..sest kui ma  südamega haiglas lamasin (mu südant oli just sondeeritud) ja salaja päevalille seemneid teki all  närisin (siberi harjumus),siis arst tuli ootamatult palatisse ja ütles, et  see ongi südamele vajalik..


Ka täna panin   sellest lindudele mõeldud kraamist pannile ja praadisin neid (sisaldavad ju õli), et mikroobe hävitada..
nüüd vaatan aknast välja ja maiustan koos lindudega....oi kui põnev tegevus....kass vaatab ja imestab....
Yes, täna ju lähme jälle  tantsima, sest neljapäeviti on  siin meie lähedal tantsusalong....eelmine neljapäev jäi vahele sest poeg tuli külla...tralla-laa, tralla.laa, küll on tore elada!
nüüd lähengi põnevamaid riideid selga vaatama ja tutte omal turri lööma, et ikka  õhtul ilusam välja näha..
kalli teile kõigile!

kurvad hetked (2)

Mu elus on ikka raskeid hetki ette tulnud..siiani olen ma  elurõõmsalt kirjutanud ja seda  ma ka tegelikult inimesena olen...
kuid olen ka inimene kes väga kardab surma ja  surnuid ...
Ma siiani imestan kuidas ma suutsin üle elada  ja põetada  kahte meest, mõlemad nad surid  kodus, üks ühes toas ja teine teises... mees lahtisesse tuberkuloosi ja tütre äi mõni aasta hiljem  pahaloomulise kasvaja tagajärjel..Müüsingi hiljem selle korteri ära, sest ei suutnud seal enam nende raske mälestustega  elada...
kuigi inimene peaks harjuma  kõigega....aga olen selline liiga tundlik..
Mees ei tahtnud enam haiglasse minna , süstisin kodus talle neid antibiootikume, kuigi see enam ei mõjunud... selle raske pisiku sai ta haiglast... tal avastai plekid kopsus ja  pandi ravile.
Kui me tuttavaks saime, oli ta ka siis juba kopsudega hädas ja momendil sanatoorses osakonnas järelravil, aga mina olin luutbr. põdenud  - olime mõlemad tuberkuloosnikud..
peale laste sündi põdesin ka mina uuesti ja olin terve aasta (tehti uus operatsioon) koos lastega Tln. ravil.... mina -  Hiiul, lapsed aga Kadrioru haiglas (tütar käis seal 1 kl-s, aga poeg oli 3 a.) ja mul ei olnud neid kellegi hooleks jätta (vanaemad töötasid kolhoosis, mees TREV-s)
Kui aga tagasi minna mehe põetamise juurde siis lõpupoole oli tal väga raske hingata (kopsu nagu polnudki enam) , kui viimati teda vanitasin kaalus ta ainult  40 kg  ...lahkus öösel...käisin siis tööl ja nutsin peaaegu iga päev,  nii nagu tütre  juures, kui ta 4 päeva peale rasket avariid koomas oli  (see oli enne mehe surma) nii olidki mu silmad  paistes ja hoidsin öösiti külmavee kompresse  peal..  Oh, see oli raske aeg..pikka aega ette teada, et ta sureb - sest tal oli rez-e. pisik, mis ei allunud enam antib-le, palusin dr, Danilovitsil ka vereülekandeid teha, et ehk maadleb välja,  aga midagi enam  ei aidanud...kahjuks abilisi mul ei olnud, kõik  olid oma töödega seotud ja ei elanud Tartus, lapsed olid juba välismaal ( samuti kardeti  nakkust). Mu õel olid ka nõrgad kopsud ja ta ei julgenud tulla... ainult Arvo  vend Hillar (kes vahepeal meie juures veidi aega koolis käis)  tuli Põltsamaalt teda enne surma vaatama..  

vennad ja õde Arvo haua juures- nad  toetasid mind rahaliselt matuste korraldamisel ja mul olid ka veel EVP-d olemas...

 tütar ja poeg isa haual..







 Sulot (tütre äia) põetasin ma10 päeva enne ta surma. Kui käisin haiglas teda vaatamas, siis arst ütles, et elada on jäänud u. 2 nädalat...võtsin siis  valuplaastrid ja  morfiumi ja viisime Sulo meile,  Lembit oli mulle  siis juba toeks.
 See oli kohutav kuidas inimene iga päevaga kustus..panin talle valuplaastreid, siis hakkasin lusikaga morfiumi andma (tablette pulbriks peenestades)....võtsin ka ise vahepeal, et südamevalu leevendada...kuid S viimast hetke ma ei näinudki  - kiirabi viis mu enda südamerütmi häiretega haiglasse (lapsed olid siis juba välismaal ja  Sulol ei olnud kedagi , kes teda oleks abistanud.....

 Kui minna tagasi  tütre avarii juurde siis oli ka see omamoodi kohutav lugu, ei suuda sellest isegi kirjutada. Kuid koomast tuli ta välja ja koljuluu murd paranes samuti, aga jala kannast jäi ta küll  ilma vaatamata mitmele operatsioonile... oh neid kannatusi mis ta väetike pidi üle elama!
Kuid ta on väga tubli, õppis psühhiaatriks, lõpetas doktorantuuri ja kaitses  audismi alal doktori kraadi....

Mida  üks ema veel lastest  peaks tahtma! Edaspidine elu on kulgenud rõõmsamates toonidest....
Vaatamata oma  luutubr-e ja kõikidele haigustele mis mul siberis kallale kargasid olen ma  siiski eluga kõigest välja tulnud ja need kurvad hetked oma selja taha  jätnud..aeg parandab haavad....
 Ja nii see meie elukene lainetab (kurbused, rõõmud, jällenägemised...)
Paneme siis need kurvad mälestused lukku ja  naudime seda elukest edasi.....nagu üteb D.Kareva  " ....Ära ütle kui hommik on udune et päikest ma enam ei oota
    vaata ümberringi nii palju on ilusat, tuleb uskuda ainult ja loota...
karge talvine tervitus  kõigile!

kurvad hetked (1)

Aga täna on mul jälle kohtumine, kuid see on kurb kohtumine... see toimub kalmistul..... kohtumine mehega, keda ma aastaid armastasin...kes on mu laste isa...täna on meie pulma aastapäev...tegelikult olen ma  juba  aastaid  lesk...

  pulmad toimusid külmal jaanuari  päeval maal talus mis asub metsade keskel....

Enamus pulmalisi moodustasid kahe kõrgkooli üliõpilased, sest mina olin Tartu ülikooli tudeng ja Arvo oli juba lõpetanud  tolleaegse TPI töötades lõuna-eesti teede järelvalve inspektorina...TPI -i poisse oli 10 ringis ja minu kursuse kaaslasi umbes sama palju....pulmad olid lõbusad...sest tudengite pulmad ei saa ju igavad ollagi...TPI poisid varastasid mu isegi ära ja jäid oma reega külmunud kartulikuhja otsa kinni..mina olin kleidis ilma  soojema riieteta, hea et ellu jäin...nii et igal naljal on vahel ka oma traagika... kuid lõpuks tädipoeg läks hobusele appi ja kambaga saadi pulmamaia tagasi... ema ja  ämm  hõõrusid mu naha jälle tuliseks ja pidu läks edasi...................................

Aga see hauake siin!  Lillekesed kummarduge,  siin puhkab mu emake...

 lisan veel ka ämma  suurpere  pildikese

 Siiralt kahju, et mu mees, kes oli kooli medaliga lõpetanud ja pidas väga lugu haridusest, ei näinudki seda aega kui ta lapsed  doktorantuure lõpetasid ja doktori kraade omandasid...olles nendel üritustel ma pisarsilmi mõtlesin sellele.....

meie pere siis, kui mees juba haiglane oli










ilusat õhtut

ei lasta magada

Ei noh siin hotellis ei lasta ju üldse magada..Kaia mängib Austraalias ja L peab ju seda  öösel vaatama..ja siis läheb veel maru vihaseks, et 20 aastane hispaanlanna Kaiat võitis, noor inimene on ju kiirem ja  ega Kaia ka masin pole, et ta igakord peab võitma...ja ongi uni läinud..

  panin kamina  küdema ja  maiustame siin Kyttiga

Aga enne pidin veel kassi vannituppa laskma, et ta oma loigukese õikesse kohta ikka teeks

 ja nii see päev meil algaski ...   .nalja saab selle asjaga
hommikust!

jälle kauge külaline

Milline rõõmus hommik! Päike paistab, kamin  soojendab ja mina  joon alles kohvi, sest täna on mul ees midagi põnevat!
 mu kallis tark sõber saabus Hiinast! Milline rõõm, nüüd pean varsti linna jooksma, et temaga veidi kohvitada ja juttu puhuda...kui hea on kohata vanu sõpru, kes aastaid sind mõistavad ja toetavad, kuigi mu praegusel elul pole viga ja L on mees kellega saab koos musitseerida, tantsida, ujuda suusatada jne.
Aga olen selline loodud, et hing ei unusta ka vanu suuri armastusi ja pole ju patt vahel ka tarkusi juurde saada et inimpsühholoogiast rohkem teada..
vau, Jõuluvana tõi mulle suure teetassi, nüüd vast saab hiinateed kamina ees juua ja  see annab tõelist inspiratsiooni..

 .tuleb ehk mõni uus luuletus keelele..ega  mu luuletused  teab mis asjad pole aga sai selle Luhaääre luuleklubis ikka käidud ja midagi ka  kokku soperdatud, mõned on sealsetes vihikutes ka ilmunud....
tugevate  tunnete mõju tahaks ikka kuidagi luulevormi sättida...vene keeles tuleb mul paremini välja (eks ikka Puskini, Lermontovi jne. mõju)
Aga nüüd siis kohtingule minek....

Kytti Q

Meie  Kyttil on kõrge Q tase...esiteks vaatab kaminaleeki ja tunneb sellest  mõnu unistab päikesest jne. , teiseks kui teeb väikse loigu valesse kohta siis veeretab kohe paberirulli kohale, et ma koristaks, kolmandaks tantsib juba tangot (olen nii kaua teda juba õpetanud kuigi pean tema kasvu tõttu ise käpuli olema)...ta küll hästi  ei taha veel neid äkilisi peapöördeid teha, aga muusikas püsib küll juba, neljandaks kui mina olen puu all, siis tema  teab et peab puu otsas olema ja jälgima, et ma õueväravat ei avaks ja kogemata auto alla ei jookseks....

Mina tahtsin ka  endale Q-testi teha, vastasin kõikidele  küsimustele (õieti või valesti pole oluline) ja kui tahtsin  tulemusi teada ( lootsin et olen Kyttist targem) aga võta näpust - nõuti raha..kuid  minul internetipanka  netu...ei saanudki teada mis mu Q näitab, aga Kytti oma mõõdan tasuta  edasi.
Kui vaadata ta sportlikkust  siis kõrgust ja kaugust teeb ta hästi, aga tahaks näha kuidas ta kuuli tõukab..
Aga praegu ta ootab millal ma muusika sisse lülitan ja tangoks läheb...

noh  nii nagu järgmisel pildil

pai-pai