kuid olen ka inimene kes väga kardab surma ja surnuid ...
Ma siiani imestan kuidas ma suutsin üle elada ja põetada kahte meest, mõlemad nad surid kodus, üks ühes toas ja teine teises... mees lahtisesse tuberkuloosi ja tütre äi mõni aasta hiljem pahaloomulise kasvaja tagajärjel..Müüsingi hiljem selle korteri ära, sest ei suutnud seal enam nende raske mälestustega elada...
kuigi inimene peaks harjuma kõigega....aga olen selline liiga tundlik..Mees ei tahtnud enam haiglasse minna , süstisin kodus talle neid antibiootikume, kuigi see enam ei mõjunud... selle raske pisiku sai ta haiglast... tal avastai plekid kopsus ja pandi ravile.
Kui me tuttavaks saime, oli ta ka siis juba kopsudega hädas ja momendil sanatoorses osakonnas järelravil, aga mina olin luutbr. põdenud - olime mõlemad tuberkuloosnikud..
peale laste sündi põdesin ka mina uuesti ja olin terve aasta (tehti uus operatsioon) koos lastega Tln. ravil.... mina - Hiiul, lapsed aga Kadrioru haiglas (tütar käis seal 1 kl-s, aga poeg oli 3 a.) ja mul ei olnud neid kellegi hooleks jätta (vanaemad töötasid kolhoosis, mees TREV-s)
Kui aga tagasi minna mehe põetamise juurde siis lõpupoole oli tal väga raske hingata (kopsu nagu polnudki enam) , kui viimati teda vanitasin kaalus ta ainult 40 kg ...lahkus öösel...käisin siis tööl ja nutsin peaaegu iga päev, nii nagu tütre juures, kui ta 4 päeva peale rasket avariid koomas oli (see oli enne mehe surma) nii olidki mu silmad paistes ja hoidsin öösiti külmavee kompresse peal.. Oh, see oli raske aeg..pikka aega ette teada, et ta sureb - sest tal oli rez-e. pisik, mis ei allunud enam antib-le, palusin dr, Danilovitsil ka vereülekandeid teha, et ehk maadleb välja, aga midagi enam ei aidanud...kahjuks abilisi mul ei olnud, kõik olid oma töödega seotud ja ei elanud Tartus, lapsed olid juba välismaal ( samuti kardeti nakkust). Mu õel olid ka nõrgad kopsud ja ta ei julgenud tulla... ainult Arvo vend Hillar (kes vahepeal meie juures veidi aega koolis käis) tuli Põltsamaalt teda enne surma vaatama..
tütar ja poeg isa haual..
Sulot (tütre äia) põetasin ma10 päeva enne ta surma. Kui käisin haiglas teda vaatamas, siis arst ütles, et elada on jäänud u. 2 nädalat...võtsin siis valuplaastrid ja morfiumi ja viisime Sulo meile, Lembit oli mulle siis juba toeks.
See oli kohutav kuidas inimene iga päevaga kustus..panin talle valuplaastreid, siis hakkasin lusikaga morfiumi andma (tablette pulbriks peenestades)....võtsin ka ise vahepeal, et südamevalu leevendada...kuid S viimast hetke ma ei näinudki - kiirabi viis mu enda südamerütmi häiretega haiglasse (lapsed olid siis juba välismaal ja Sulol ei olnud kedagi , kes teda oleks abistanud.....
Kui minna tagasi tütre avarii juurde siis oli ka see omamoodi kohutav lugu, ei suuda sellest isegi kirjutada. Kuid koomast tuli ta välja ja koljuluu murd paranes samuti, aga jala kannast jäi ta küll ilma vaatamata mitmele operatsioonile... oh neid kannatusi mis ta väetike pidi üle elama!
Kuid ta on väga tubli, õppis psühhiaatriks, lõpetas doktorantuuri ja kaitses audismi alal doktori kraadi....
Vaatamata oma luutubr-e ja kõikidele haigustele mis mul siberis kallale kargasid olen ma siiski eluga kõigest välja tulnud ja need kurvad hetked oma selja taha jätnud..aeg parandab haavad....
Ja nii see meie elukene lainetab (kurbused, rõõmud, jällenägemised...)
Paneme siis need kurvad mälestused lukku ja naudime seda elukest edasi.....nagu üteb D.Kareva " ....Ära ütle kui hommik on udune et päikest ma enam ei oota
vaata ümberringi nii palju on ilusat, tuleb uskuda ainult ja loota...
karge talvine tervitus kõigile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar